Juku Mänguasjakeskuse jaanuarikuus läbiviidud küsitlus näitab, et 45,8% töötavatest alla 7-aastaste laste vanematest mängib tööpäevadel lastega vaid alla tunni. Kõige väiksem koosmängimise aja osakaal oli peredes, kus kasvamas üks 7-aastane laps.
Maailma mastaabis ei ole selline tulemus aga üldse ehmatav. 2010. aastal viidi Suurbritannias läbi uuring, mille tulemusena selgus, et 10% alla 14-aastaste laste vanematest mängib oma lastega isegi alla 6 minuti päevas. Hakkan meenutama eelmist nädalat – mitu minutit saan mina igapäevast mänguaega kokku? Esmaspäeval tüdruku laulmine, teisipäeval minu trenn.... Ikkagi õnneks üle 6 minuti puhast mängulusti. Õnneks... Seega olen 10% briti emmedest väljas. Kas ma oma arvutustulemusega aga kodumaist 45,8% löön? Kahtlen... Tuleb kerge otsus – pean lööma! Järgneb süstemaatiline nädala jälgimine.
Järgmine fakt meie oma küsitlustulemusest ja kodune ülesanne - 55,3% töötavatest lapsevanematest eelistavad osta mänguasju, millega mängimisel laps vanema abi ei vajaks. Kusjuures puudub siin oluline vahe, kas laps on aastane või 7-aastane. Isiklik eesmärk – lähtun edaspidi sellest, et meil oleks, millega koos mängida. Selle pilguga poes ringi vaadates avastan palju mänguasju, mida ma enne pole märganudki. Tekib hasart ja kuskilt kuklast tuleb enda lapsepõlv meelde. Avastan ehmatusega, et olen ise Väikese Mina lusti ja „vau“ ära unustanud. Kuhu on mu Sisemine Laps 30 aastaga kadunud? Töösse ja pangakonto jääki uputatud? Ühine mäng lastega tõotab saada uueks pelgupaigaks igapäeva murede eest. Kusjuures tunduvalt tervislikumaks pelgupaigaks kui senised.
Meenub nõudepesumasina telereklaam, kus noor neiu teismeeas ema nina all ukse kinni lööb ja ta nõusid pesema saadab. Mänguasja soetamine endale nö „vaba koduse aja ostmise“ eesmärgil viib tegelikult meid samasse olukorda. Tundlikus väikelapse eas loome enda ja oma lapse vahele olulise sideme ja usaldusmäära, mida nii vanem kui ka laps hädasti noorukieas vajavad. Keda ma süüdistan, kui minuga nii juhtub? Kui ma ei tea, millega mu lapsed tegelevad ja nad minuga ei räägi, sest ma olen „nõme ema“ , „ei saa millestki aru“, „ei mõista“...
Mängul on lapse kasvamisel oluline osa, selle oskuslikul ja vastutustundlikul suunamisel ja kasutamisel saame toetada nii oma lapse füüsiliste, vaimsete oskuste kui ka eluks vajalike väärtushinnangute arengut. Laps õpib läbi mängu ja vanema eeskuju tähtsust tema õppeprotsessis on võimaltu üle hinnata. Liigne suunamine või mängule piiride seadmine pärsib aga lapse loovust ja seetõttu on lastele olulisim enda loodud mäng ning suurim rõõm see, kui vanem tema mängus osaleb. See tõstab lapse enesehinnangut ja väärtustamist. Küll aga ei söanda paljud emmed-issid lasta lapsel mängujuhi rolli võtta - ühiskonna normid, enda kodune kasvatus ja arusaam õigest ning ebaõigest on need, mis meid ka oma laste mängudesse piire kipuvad seadma.
Statistikaameti 2008.aasta kogumikust Lapsed selgub, et naised veedavad lastega koosoldud ajast vaid viiendiku mängides, nendega rääkides või neile lugedes, kümnendik ajast kulub õpetamisele ja 54% ajast füüsilisele hoidmisele (riietamine, söötmine jne). Mehed seevastu on lastega kolmandiku koosveedetud ajast mängimas.
Juku Mänguasjakeskus loeb enamuse lastest alates 8-eluaastast enda jaoks kaotatuks – kaotatud arvutile. Kuigi nad ikka veel vajaksid ema-isaga mängimist ja oma eale vastavaid vahendeid selleks – lauamänge, puslesid, konstruktoreid. Nende abiga arenevaid meeli ning seda toetavat käelist oskust ei asenda arvutimängud ega filmid. Ka neid peab tänapäeva lapsepõlv muidugi sisaldama, kuid kindlasti mitte ainult.
Koos mängimisele oleme usinad alternatiive leidma – lõputud multikad telekast, DVD´d, arvuti, tervet põrandat kattev mänguasjade hulk, millega laps väga hästi ise hakkama saab... Justkui annaks oma vastutuse lapse arenemise ja kasvamise eest ära kellelegi kolmandale – ühiskonnale, mänguasjatootjale, TV kanali programmijuhile, multika režissöörile. Ja muidugi kasvatajatele ja õpetajatele. Aga meie ise? Emad ja isad? Kõik algab meist, vastuväide on ettekääne.
Kallis emme ja kallis issi - lähme täna oma kodudesse ja ütleme ise esimesena: “Mängi minuga...“
Kris Leinatamm, Juku Mänguasjakeskuse turundusjuht
