“Koos Eesti vabariigi taastekkega läks minu ja Omari elus kõik allamäge,” teeb naine ootamatult julge avalduse. “Järjestikune ebaõnn elu igal tasandil surus mind päris põlvili. Ma ei suutnud enam Omari tugi olla. Enne kõrgelt kukkumist ei teadnud ma, kui oluline sellele mehele, oma elu armastusele olen. Alles siis, kui ei jaksanud, sain teada, kuivõrd mehed tegelikult naistele toetuvad. Ise olen ma tänaseks taas jalul. Omarile aga läks äparduste rada maksma elu.”
Marvi ja Omari lugu – atendaadist armastuseni
Omar Volmer oli mäletatavasti mitmekülgne kunstnik, Pärnu koduloomuuseumi kauane juht, muinsuskaitsja – ja mis peamine, kirglik indiaanihuviline, kes kirjutas raamatu “Tomahookide aeg” ning meisterdas ka endale kotkasulgedest eheda peaehte.
Marvi meenutab teda nende ammustest kohtumisaegadest pilkupüüdva punase lakaga isalõvina, kellesse naine juba eemalt esimesest pilgust armus: “Olin meie kohtudes väga noor – esimene armastuselaine käis meist üle 20 aastat enne abiellumist – ja see läks mulle väga kalliks maksma, sest minust oluliselt vanem Omar oli abielus ja tollal tehti sellistel puhkudel neidudele väga haiget. Mulle konkreetselt kolm korralikku atentaati.”
Marvi abiellus valu maha surudes hoopis Kiievisse, kus ta ka ise töötas. Tema ukrainlasest abikaasa hukkus mesinädalate ajal Rjazanis juhuslikult lahti läinud jahipüssilasust. Noorel lesel tekkis mõne aja pärast suhe Pärnu legendaarse kõrtsmikuemanda Leida poja Mardiga. Lummav Leida oli naine, keda imetles terve provints ja kui Pärnu linnapead külastas Moskva linnapea, saadeti kuurortlinna meeri naine pagulusse ja Leidat – kes oskas käituda ja keeta, suhelda ja serveerida – tutvustati prouana. Tema poeg oli paraku viinalembene ja agressiivne ning kippus pahatihti Marvit peksma.
“See oli nii alandav, valus ja õudne, et ühel hilisõhtul sooritasin romantilise allahüppe teise korruse aknast. Mees oli linna peal möllamas, teadsin juba, mis juhtub, kui ta koju tuleb. Sidusin pesunööri aknalaua külge ja seadsin raamatukapi ukse ette. Niipea kui ta sisenes ja kapp kukkus, ronisin aknast välja ja … kukkusin koos nööriga alla. Olin kaua aega kipsis, kõik mu liigesed said põrutada ja vigastada – mis seal salata, sain eluaegse invaliidsuse, nii et võin parkida otse poeukse ette,” naerab Marvi läbi pisarate, mis on tal üliladusad tulema.
Alati truu naine olnud
“Ühel päeval viskas naine Omari kodust välja. Mina pole ühtki abielu lõhkunud. Olen küll erinevate härrasmeestega koos elanud, aga mina olen alati truu ja aus olnud,” on Marvi veendunud. “Omar kolis Koidula majamuuseumi kütmata pööningule. Kui ta minu ukse taha tuli ja küsis, kas …, vastasin hetkegi kõhklemata jaa. Elasime pikki õnnelikke aastaid Rüütli, tollasel Kalevi tänaval. Tegime mõlemad tohutult tööd ja pühendusime kogu südamest teineteisele. Olime vist tõesti üks Pärnu värvikamaid ja õnnelikumaid paare. Paradoksaalsel kombel seni, kuni sündis Eesti vabariik.”
Marvi sündis eelmise vabariigi ajal Varbla vallas Kulli külas Palatu Antsu talus. Tänu sellele talule ongi tal praegu helgelt kuninglik korter vaatega kogu Pärnule ja Pärnu lahele. Vanaema talu maade müük aitas naise jalule ja sügavast august välja. Enne praegusesse korterisse jõudmist oli naine sõna otseses mõttes kuuse all.
Kui Pärnu linnapea ja Pärnumaa maavanem andsid paar aastat tagasi proua Volmerile kätte teenetemärgi, tänas ta rahvariideseeliku särades ja pisarate voolates – Veevalajast Marvi ju! – oma vanaema kõigi õpetuste ja pärandi eest ning soovis, et vanaema teda praegu näeks. Peale töökuse, ilumeele ja käsitööoskuse päris naine esiemalt ka oma praeguse helge elupärastlõuna pärast mitut kaotuste ja kannatuste aastat.
Legend kuningapojast
Koolis on Marvi käinud Pärnus, siis jälle Saulepis, taas Pärnus ja lõpuks Raplas, kus tema ema teid ehitas. “Karmide aegade tõttu pidev koolide vahetamine viis mu õppeedukuse alla,” meenutab naine. “Isa sai 25 + 5, vanaemale viis ema Raplast veoauto ja kolis ta viimasel hetkel küüditajate eest kodutalust ära. Järjekordsesse uude kooli pidin minema üksi – direktriss oli sellest nii rabatud, et võttis mind sülle. Kõigi koolide ja erialade, kodude ja ametite valikul olen alati rehkendanud sellega, et pääseksin merele lähedale. Meie pere legend räägib, et üks mu esiisadest on Karl XI – kaks tema poega Rootsi kuninga toolile istuda ei saanud, üks saadeti Eestisse ja temast ma põlvnen. Sealt mu püüdlemine kuningliku ja stiilse elulaadi poole. Sealt mu igatsus laevade järele. Tahtsin lapsena üle kõige meremeheks saada, aga tüdrukuid ei võetud. Kui nüüd oma korteri aknast purjekaid vaatan, siis pisarad aina voolavad. Merele ma end siiski korraldasin. Kui meil oli Omariga Kastnas suvekodu, ostsime minu soovil plastist Bella paadi, millega igal varahommikul muttidega – kohalik nimetus võrkude kohta – kala nõudmas käisin. Soeng peas ja pärlid kaelas – mina ju! Püüdsin suvega 300 kilo kala, kogu küla sõi ja tänas.”
Vingumürgitus viis surnukuuri
Teine elukutse, mis Marvile sobinuks, on arhitekt-disainer. Oma praeguse korteri lasi ta oma jooniste järgi täiesti ümber ehitada, ainult kaks esialgset seina on endise koha peal, disainis sinna ise nii mööbli kui ka drapeeringud-baldahhiinid-aknaeesriided. Sensitiivne ja arukas naine on elu jooksul mõistnud, miks Eesti rahvariided on nii värvilised. Sellepärast, et põhjala rahvad on läbi sajandite tunnetanud, et pimedatest aastaaegadest läbi tulemiseks vajame valgust ja värvi. Proua Volmer ise on osanud põimida Kihnu kördi rõõmsad toonid stiilsete ehete, värvilise soengu ja rõõmsate aksessuaaridega. Sama kehtib tema kodu kohta. Peale drapeeringute lisavad sinna värvi Omari ja teiste kunstnike maalid ja kapiklaasitagused kollektsioonid – lehvikud, sõrmkübarad, portselan. Suurema osa saanitekke ja muud vanavaraväärtuslikku tekstiili on missioonitundeline naine kinkinud Pärnu muuseumile, mida ta nimetab Omari muuseumiks.
Arhitektiks või kirurgiks – veel üks salaunistus – õppimise asemel astus Marvi Viljandi kultuurikooli esimesse lendu, mille lõpetamist pikendas vingumürgitus: “Mind visati vingumürgitusele järgnenud koomas surnukuuri. Ilmselt hakkas mul seal külm, õnneks tuli sanitar mulle appi. Edasi tuli appi noore aju taastumisvõime – haiglast tulles ei mäletanud ma enam mitte midagi. Kõik tuli järele ja tagasi õppida. Paljusid noorpõlveseiku, mis vingumürgitusele eelnesid, ma enam ei mäleta.”
Paradoksaalsel kombel lõppes Marvi üks õnnelikumaid eluperioode koos värvidega. Ta töötas kümme aastat ühe Pärnu fotoateljee portreekunstnikuna. Tegi legendaarseid portreefotosid pruutpaaridest ja koolilõpetajatest. “Mulle meeldis neil suureformaadilistel portreedel välja tuua inimeste karakter. Karakter avaneb siis, kui inimene naerma ajada. Naer vallandub maitseka anekdoodi või kalambuuri peale. Nii mind siin linnas humoorika kunstnikuna tuntigi,” naeratab Marvi. “Pruutpaarid küsisid minult korduvalt, millisel nädalavahetusel mina tööl olen, et õigel päeval abielluda. Nii liigutav… See ilus aeg lõppes koos värvifoto tulekuga. Kui kõikjal mujal jumaldan ja paljundan värve, siis minu mustvalge fotokunsti tõrjus see leiutis ajalukku.”
Kodutuks ja tänavale
Marvi õppis Tallinna pedagoogikainstituudis näitejuhiks-kultuuritöötajaks ja sai Pärnu üheks legendaarsemaks kultuurijuhiks. Õnnelikemaks ajaks peab ta tööd puhkekeskuses koos orkester Pärnuga. Omar, kes oli muusikute sõber, reisis nende seltskonnaga kaasa, kui Marvi kontserte korraldas ja konfereeris. Kultuuritöö lõppes, kui praegu kuursaalina tuntud asutus pankrotti läks, töötajad koondati ja Marvi jäi töötuks.
“Omaril oli küll liigagi palju tööd, aga väikelinnas kiputakse maailmatasemel töö eest väga vähe maksma, eriti kui teatakse, kui väga meister oma tööd armastab,” meenutab naine, milliseks pöördusid suhtumised koos oma riigi saamisega. “Lisandus uus-represseerimiste laine. Maja, kus asunud korteris aastaid õnnelikud olime olnud, läks endistele omanikele tagasi ja meid visati tänavale. Asjad viisime ühte Kastna aita, mille katuse Omar oli oma algatusel parandanud – antiik, maalid, palju väärtuslikku… Ja need varastati sealt enam-vähem jäägitult ära. Mu emamajja me koos sugulastega kauaks ei mahtunud. Nii maandusimegi “Siberis”. Tibatillukeses majas, kus polnud ühtki mugavust – ei vett ega soojustust. Omari raamatud olid kastides ühte tuppa pressitud nii, et uks läks vaevalt lahti. Kui tal oli vaja mõne artikli jaoks materjale, teadis ta küll, et kusagil tal see või teine raamat on, aga pidi ikkagi Tartusse või Tallinna raamatukokku sõitma, terve päeva, tohutult energiat ja mõistagi ka raha kulutama.” Naine jääb elu karmimat aega meenutades nukraks.
“Mina vajusin sellest ebaõnne laviinist nii ära, et ei suutnud enam meest toetada,” tunnistab ta vaikselt. “Kui ta hommikul tööle läks, jaksasin head aega ütlemise asemel ainult nutta, ja nii me mõlemad mõistsimegi, mida tähendab paar – kui väga naine peab mehele toeks olema.
Sellest kadalipust algaski Omari vähk, mis ta kümme aastat tagasi minu juurest ära viis.”
Marvi, kes on läbi tulnud “atentaatidest” ja kukkumistest, kadedusest ja põlvili-silmili surumisest, peab inimesi piiritute võimetega olenditeks. “Me suudame naerda ja luua ka siis, kui on väga raske. Me tõuseme püsti ka siis, kui mudast paistavad vaid punased pärlid ja kulunud kingakontsad,” teab ta. “Võtsin pangalaenu selleks, et saada endale nii õhuline ja esteetiline korter kui vähegi võimalik – üle poole palgast läheb pangale. Aga selle eest leidsin pärast kaasa lahkumist üles oma isapoolse, endast poole noorema venna, kelle perega saime väga kiiresti lähedaseks. Isaga jäi kõik rääkimata, kuna kartsin isaga suheldes haavata oma kasuisa, kellega meil olid suurepärased suhted. Seda valu korvab nüüd lähedus venna perega.”
Selleks et väärikalt elada ja ennast teostada, teenib Marvi Eesti rahvast ja elatist rahvariiete meistrina. Ta valmistab ise nii neid kui ka stiilseid ehteid ning annab oma kodus õpilastele selle suure ja püha käsitöökunsti alal eratunde. Ta esineb näitustel ja peab loenguid ning teeb koostööd rahvakultuuri keskuse ja Maarja Magdaleena gildiga.
“Ma ei ela üksi. Elame Kitiga kahekesi,” naeratab Marvi. “Kiti oli ühe vanaproua kass, ent nad ei saanud omavahel sugugi läbi. Mina olen selle kõutsiga kogenud ainult soojust ja kallistusi. Mu kodu – nii köögi ja toa vaheline luuk kui ka kempsukasutus – on disainitud nii, et mu kassil oleks minuga hea. Inimestel peaks üksteisega ja nende loomadel nendega olema alati võimalikult hea. Selle elutarkusega arvestamisest piisab, et maailm muutuks soojemaks, valgemaks ja värvilisemaks paigaks, mis sarnaneb üha rohkem paradiisiga.”
