Hoolivus loomade suhtes on Epp Mariale omane tõepoolest lapsepõlvest saati.
“Kunagi leidsin metsast väikese tuhkrupoja, kelle pesakond oli nähtavasti hukkunud. Ta oli üksinda, nuttis pesaaugu juures päev otsa. Ma käisin aeg-ajalt ikka vaatamas, kas tuhkruema on äkki välja ilmunud – muidu ei tooks metslooma koju. Kuna kedagi ei tulnud, tõin ma ta koju ja kasvatasin suvel üles. Käisin teda öösel lutipudelist piimaga toitmas, pärast siis muu toiduga,” meenutab Epp Maria, kuidas ta algklassitüdrukuna orvuks jäänud looma eest hoolitsema hakkas.
Väike tuhkrupoiss oli Epp Maria juures elamisega nii harjunud, et ei tahtnud suuremaks saades enam lahkuda. “Sügisel tahtsin ta metsa lasta, aga sinna ta muidugi ei läinud. Ta oli nii harjunud oma karbis elama, kus ta üles kasvas. Ma olin sunnitud võtma ühendust loomaaiaga,” räägib naine.?

Trotsivad üheskoos pakast

Praegu elab Epp Maria kodus Haapsalus kolm lemmiklooma: koerad Edward ehk Eedu ja Rudolf ehk Ruudi ning pesamuna kass Roosi. Viimase tõi naine koju varjupaigast mullu maikuus, kui too oli väga pisike kassipoeg.
Kui alguses oli uue pereliikmega muret, siis nüüdseks on Roosi koertega väga hästi kohanenud. Esialgu aga ei saanud Roosi Eeduga hästi läbi. “Eedul on need geenid sees, et kui tal on väike loom läheduses, tahab teda esimese hooga rünnata, järgmise hooga temaga mängida. Meil läks ikka terve suvi selle peale, et me harjutasime neid koos olema,” kirjeldab perenaine. “Ma olin päris meeleheitel suve lõpus, et ei saagi asja, me jäämegi nii käima, et Eedu on meil rihma otsas või on nad eraldi tubades, käime ühe või teisega eraldi väljas. Aga nüüd on nad kõige paremad sõbrad. Nad magavad koos teineteise kaisus. Pigem teeb Roosi praegu Eedule liiga, talle meeldib mänguhoos tema kõrvu närida või tema saba otsas rippuda. Siis ei tee Eedu talle midagi. Loomadega on vaja vaid kannatust – seda ma kogesin omal nahal.”
Epp Maria jutustab, et kolmeliikmelisele loomaseltskonnale meeldib üle kõige koos jalutamas käia. “Hoolimata isegi sellest pakasest praegu. Roosi jookseb kõige taga või ees. Ise on pisikene ja käpad jumala punased all, aga tema tahab ikka kaasa tulla. Nii käimegi iga päev kuskil kaks-kolm korda jalutamas,” kirjeldab ta, oranžikarva kass süles istumas ja vaikselt kaasa näugumas, justkui tahaks ka sõna sekka öelda.

Lemmikloomaga on eluaegne suhe

Olles ise suur loomaarmastaja, näeb Epp Maria valuliselt kõrvalt, kuidas teised loomi väärkohtlevad. “Olen nii nõrganärviline, et neid uudiseid eriti ei saagi vaadata, mis on loomade piinamise teemal. Need on nii südamesse lõikavad. Siis tunned end nii jõuetult – sa ei suuda midagi teha sellise kurjuse vastu,” ütleb naine tõsiselt.

Naine on võtnud südameasjaks lemmikloomade vajaduste teadvustamise. “Isegi kui te võtate endale potitaime, siis ka see on elus. Rääkimata siis loomadest. Olgu ta siis väike hamster, kalad, kilpkonn, kuni koerteni välja. See on ikkagi eluaege suhe,” selgitab naine ja lisab, et elu lemmikloomaga läheb paratamatult rutiini, kus kaasnevad kohustused, seetõttu tulebki perre uue liikme võtmine ikka hästi läbi mõelda.
Teise asjana tuleb ka teadvustada, et tingimused, milles loom elama hakkab, oleksid talle sobivad. “Väikesesse linnakorterisse ei maksa võtta sellist koera, kes tahab olla õues, kuudis. Mõnel on nii paks karv, et nad on harjunudki magama lumehanges ja nad tõesti naudivad seda. Kui selline satub kuskile Mustamäe pisikesse korterisse, siis on tal lihtsalt kurb elu. Loom muidugi kohaneb, aga ta pole õnnelik,” räägib naine.
“Sellepärast ma koputan ka inimestele südamele, et kui nad on tõesti otsustanud näiteks koera võtta, võtaksid nad ta vastavalt oma elamistingimustele.”
Epp Maria üks koertest on corgi tõugu, kellele sobib elu õues. “Ruudi ei taha üldse tuppa tulla, käib ainult söömas-joomas, siis jälle kohe õue tagasi. Tema naudib lumehanges magamist,” jutustab naine. Teine koer Eedu on Staffordshire terjer, kes jälle eelistab ainult diivani peal või kamina ees lesida. “Temale õueelu ei meeldi.”

Perekonnaliikme tapmine

Kurva saatusega loomadega on Epp Maria ja tema pere mitmeid kordi kokku puutunud. “Alles eelmisel nädalal võttis mu tütar Anni enda hoida ja otsib peret ühele tänaval hulkuvale koerale. Ta on sama tõugu nagu Eedu. Leides oli koer hästi kõhnake, ribid olid väljas – oli näha, et ta oli kas välja visatud või kaduma läinud. Igal juhul pole siiamaani keegi teda otsinud, kuigi temast on igale poole teada antud,” jutustab naine.
Veel meenub Epp Mariale paari aasta tagune lugu, kui tuttav loomaarst helistas talle ja rääkis loo, kuidas tema juurde tuldi koera magama panema põhjusel, et perekond kolib Eestist ära ega taha teda kaasa võtta. “Minu jaoks on see ikka väga julm, kui sa ära kolid ja ühe perekonnaliikme lihtsalt ära tapad, ta magama panna lased. See on ikka jube küll,” ütleb ta kurvalt. Epp Maria võttis koera enda juurde ja hakkas talle aktiivselt uut peret otsima. Need head inimesed ta õige pea leidiski.
“Minu arusaam on see, et kui sa väärkohtled looma, oled võimeline ka inimesi väärkohtlema. Ja siis on inimeses midagi väga viltu, ta ei ole harmooniline. Rohkem tolerantsust ja armastust – kõik loomaarmastajad räägivad kogu aeg seda sama juttu, aga ma arvan, et seda peabki kogu aeg kordama. Siis võib-olla saab jälle mõne looma päästetud,” usub ta.

Esimesed katsetused jää peal

Oma kolme lemmikuga meeldibki Epp Marial väga väljas jalutamas käia. See on ka Eedu, Ruudi ja Roosi jaoks meelistegevus. “Jalutamine on nende jaoks väga suur asi. Kuna ma elan maal, on jalutuskäigud päris pikad ja põnevad, saame käia nii mererannas kui ka metsas. Siin saan nad lahti lasta, me ei jaluta rihma otsas,” räägib ta.
Üks viimaseid toredamaid jalutuskäike oli nädalapäevad tagasi, kui merele jää tekkis. “See oli tohutult põnev Roosile, kes polnud varem ju jääd näinud. Koerad jooksid jää peale, tema oli väga uudishimulik. Proovis käpaga seda umbusklikult – kas see on vesi või mis? Siis oli see libe ja ta libises kõhuli, käpad kõik laiali. Koerad olid juba vanad kalad, nad teadsid, et libe on, ja siis nad tulid Roosi juurde, ootasid ja vaatasid, millal ta ära õpib, et siin on täitsa turvaline käia,” jutustab Epp Maria õhinal. “Loomi jälgida on nii põnev, alati on meelelahutus olemas ja polegi vaja näiteks televiisorit vaadata.” Epp Maria vaatab isegi telerit loomadega koos ühiselt kaminatule juures istudes. “Eedu, kes on külmakartlik, istub alati sellise näoga kamina ees, et millal siis tuli tehakse. Tule ääres võtavad Roosi ja Eedu kohad sisse. Kui kõik on kokku kogunenud, algab tõsine telekavaatamine. Sellised väiksed toredad igapäevased seigad.”