Neljateistkümnetunniste proovide vaheajal on Koidul veidi aega, et rääkida, millised tegemised teda uue aasta alguses vaimustavad. “Pärnu Endlas tehtav muusikal “Boyband” räägib ühest poistebändist, kambast noortest meestest, kes proovivad midagi ise ära teha. See on lugu poistebändi käekäigust,” selgitab Koit, kes mõnes muusikali bändiliikmes natuke ennastki ära tunneb. “Me kõik oleme etenduses väga erinevad ja meil on omad probleemid ning soovid, mina näiteks mängin Sanderit, poissi, kes on selle bändi liider ja kes tahab soolosid laulda ning pigem ise midagi ära teha. Ta mõtestab oma tegemisi ja tahab oma sooloprojektiga tegeleda, mõnes mõttes üsna minu moodi,” kirjeldab Koit oma osatäitjat. Loomulikult on tema tegelases ka rida erinevusi, mida Koit muiates välja toob – näiteks jahib too tüdrukuid ning püüab igal sammul ennast esiplaanile seada. “Ta on see, kes proovib kangesti laulusõnu kirjutada, aga see ei tule tal väga välja. Minuga on lood teisiti.”
Olen iseenda peremees
“Ma ise olen olnud ikka pigem individualist, see, kes teeb asju enda otsuste ja äranägemise järgi,” selgitab Koit oma kujunemist ja muusikamaailma staariks saamist. “Mul on praegugi oma bänd, aga ma olen ikka ise otsustaja. Juba kümme aastat olen ma oma elus teinud asju ise. Andnud plaadid välja ja kujunenud selleks lauljaks, kes ma olen. Need ajad, kui ma laulsin teiste kirjutatud laule ja tegin seda, mida mul teha kästi, on minu jaoks möödas. Ma ei tahtnud enam nii jätkata ja leidsin, nagu öeldakse, oma tee. Olen nüüd iseenda peremees.”
Koit on nõus, et kindlasti on temas olemas egoismikübemeke, millest on tingitud ka tema saavutused. “Teisiti ei saa, sa pead lihtsalt aeg-ajalt enesekeskne olema!” selgitab Koit endale omasel päiksepoisi ilmel. “Ma arvan, et kui ma ise tean, mida ma tahan teha ning mis on minu suund ja valikud, olen endas kindel ja saavutan tänu sellele kõik, mis tarvis.”
Sageli hakkavad muusikud enda eest ise vastutama ja oma loomingut ise müüma mitte rahaahnuse tõttu, vaid lihtsalt arengu järgmise sammuna. Koit on nõus, et just tänu produtsentide survest vabanemisele saavutatakse isikupära ja erilisus. Loomulikult kulub selleks ka tema staatuses muusikutel palju aega, vaeva ja närve, kuid tulemus on alati ütlemata positiivne.
Tahtsin ise kaotusevalu ja võidurõõmu tunda
“Mina näiteks tahtsin asju teha pisut teisiti, kui seda soovis mänedžer, ennekõike tahtsin aga olla iseenda peremees, tunda ise kaotusevalu ja võidurõõmu. Mulle ei ole vaja kõike ette ja taha ära teha! Mulle sobib see, mis ma olen praegu. Eks elu näitab, mis minust edasi saab, aga ma lepin sellega, kuna olen selle ise valinud,” deklareerib mees.
Koit ei salga, et tippu jõudmiseks on alguses ikka vaja neid, kes upitavad ja suruvad, kuid ühel hetkel on vaja ise mõtlema hakata, sest see on ainus viis alles jääda. “Enamik artiste, kes pikalt püsima jäävad, annavad ise plaate välja ning majandavad ennast ise. Eestis ei ole lihtsalt kuidagi võimalik teisiti ellu jääda, see on kahjuks tõsi.”
Pikalt muusikataevas säranud Koidu meenutuste kohaselt on alguses muidugi väga mõnus, kui keegi teeb sinu eest kõik ära, pole ise vaja palju mõelda ega rabeleda. Keegi teine jookseb ja sõlmib esinemiste lepingud. “Määratakse kohad ja ajad, sina ainult mine ja laula.”
Samas on Koit veendunud, et sellel ettehooldamisel on siiski oma pahupooled. “Kaua nii ei saa, sa muutud isikupäratuks ja tühjaks, oled nagu käpiknukk, kelle elu keegi nööridest tõmmates määrab ja kujundab, sul ei ole enam hinge,” teab noorest juhitud staarihakatisest omanäoliseks artistiks kasvanud mees. “Ükski teine inimene ei seisa sinu eest ega saa nii palju otsustada kui sina ise. Tegelikult valid sina oma repertuaari ja välimuse.”
Koidu sõnul on artisti asju ajav võõras inimene ikkagi vaid võõras inimene. “Ise teed asju teise hingamisega ja suhtud tegudesse sellele vastavalt. Loomulikult on neid, kes on abiks, sest päris nii ka ei saa, et hakkad pildistama, kujundama ja plaate tegema, kuid usaldada tuleb siiski vaid iseennast. Loomulikult küsid teistelt nõu, aga lõppotsuse teed ikka ise.”
Nooremana kahtles Koit rohkem ega uskunud endasse, aga nüüd ta mõistab, et saab end täielikult usaldada.
Ühel hetkel ma ehk enam ei laula
Kui kuuled inimest nii kindlameelselt oma tegudest rääkimas, tekib paratamatult küsimus, mis saab siis, kui selline tegelane ühel päeval enam laulda ei saa. Mõeldes Koidu mentorile ja õpetajale Jaak Joalale, võiks ju ka Koit endalt küsida: aga kui juhtub midagi ootamatut?
Koit ütleb rahulikult, et ei ole sellele kunagi mõelnud ega kavatse oma pead lähiajal taoliste hirmudega ka vaevata. “Muusika on olnud minu jaoks olemas juba alates kolmandast eluaastast ja küllap saan ka rasketes olukordades hakkama,” usub ta “Ma olen õppinud klaverit ja muusikat üldisemas plaanis, seega juhtugu mis juhtub, ma ei jää muusikakaugeks!”
Koit on veendunud, et saaks suurepäraselt hakkama ka siis, kui ta enam ei laulaks. “Ma kirjutan ju päris palju muusikat ja olen aranžeerinud mitmeid lugusid. Ma mängin klaverit ja kõik muud pillid saan vajadusel oma klaveril sisse mängida. Ma pean saladuskatte all tunnistama, et mulle meeldib isegi rohkem aranžeerida, kui mul selleks hetkel aega on. Seega mine sa tea, ühel hetkel ma ehk ei laulagi enam. Ma tunnen südamest, et soovin hoopis rohkem klaverit mängida ja teistele muusikat kirjutada.” Koit usub, et kui ta ei laulaks, siis ta pigem kirjutaks, lindistaks ja mängiks rohkem pilli.
Praeguse kiire tempo juures peab ta oma ajaraasukesed aga kõikide nende asjade vahel ära jagama. “Esinemised, etendused, proovid ja kõik muu. Loomulikult ei saa ma selle portsu kõrval ära unustada ka oma peret, kes vajab samuti osa minu ajast.”
Kohtun perega kord nädalas
Muusikalistki käib läbi suhete ja perekonna teema. Muusikamaailmas on sageli nii, et suhted kannatavad, kui üks pool perekonnast viibib palju eemal ning püüab saavutada midagi, mis on tema enda jaoks väga tähtis.
“Ise olen ma praegugi kõigist oma pereliikmetest eemal, ega see kerge ole, aga sellega peab olude sunnil leppima,” tõdeb mees. Retsepti, kuidas eemal oldud aega perele kompenseerida, pole Koidu sõnul olemas. “Ega seda aega iseenesest olegi, see aeg tuleb võtta. Näen Kaiat ja Rebeccat umbes üks kord ja loetud tunnid nädalas, sest ka Kaial on omad tegemised ja palju tööd,” selgitab Koit. “See käib aga minu elukutse juurde ja siin ei ole küll midagi teha või imestada, tuleb vaid leppida. Eks need inimesed, kes end minuga seovad, peavad sellega arvestama, sest see pole ju uudis, et muusiku elu on selline, nagu see on. Pikad öötööd ja prooviperioodid, kõik see käib asja juurde. Kaiaga on meie suhe seepärast hea, et ta ise on aastaid olnud seotud tööga, kus on alatihti pikale venivad pildistamised või võtted. Seega ta mõistab mind ja üritab mulle pigem igati toeks olla.”
Koit ütleb kindlal toonil, et tema elukaaslane lihtsalt peab elus kõige sellega arvestama. “Kui ta mind välja valinud on ja ma talle meeldin, on see lihtsalt ka üks osa tema elust. Ma ei ole muusika juurde üleöö sattunud, see oli minu elus ammu enne igasuguseid peresuhteid. Minu elu on viimased 18 aastat selline olnud ja nii see pikkadeks aastateks ka jääb,” ei tee mees oma muusikuelu ja pereelu vahel kompromisse.
Koidu elus on perioode, kus ta asub mõnes teises linnas ja võib juhtuda, et isegi teises riigis. “Seda kuid ja vahel ka pikemaid perioode. Siis käib suhtlemine vaid telefonis ja Skype’i teel ning midagi ei ole teha, lihtsalt on nii ja kõik. Sellega peavad leppima emad-isad, naised ja lapsed. Aga kui midagi väga tahta, on kõik võimalik.”
Olen töönarkomaan
Suhtlus arvuti kaudu on Koidu ja meigikunstnikust elukaaslase Kaia kodus täiesti tavaline. “Töönädalad on pikad ja ega see jah kerge ole. Paratamatult on mu elus praegusel hetkel rohkem seda aega, kui olen tööl, kui seda, kui elan perele. Kui ma kuus päeva nädalas olen proovis, no ütleme, et umbes 14 tundi, ja üks päev kodus, siis nii see on. Kuivõrd otstarbekas ma siis kodus olen ja mida ma seal siis teen, see on juba küsitav,” muigab Koit.
Seda tunnet temas aga ei ole, et ta enam ei jaksa ega taha end pidevalt mitme elu vahel jagada. “Tahan ikka veel rohkem tööd teha ja saavutada, ma ei oska nii mõelda, et keegi minu tegemiste pärast kannatab,” ütleb Koit siiralt.
Ta on enda sõnul alati midagi teinud ja kusagil olnud ega taha lihtsalt niisama tegevusetult olla. “Ma tegelikult tean, et ma hakkan nihelema ja tunnen end kuidagi valesti ning lausa ebameeldivalt, kui ma midagi sellist ei tee, mis mulle tõeliselt meeldib. Ma pigem rügaksin kuus päeva nädalas kui puhkaksin teist sama palju. Ma lihtsalt pole harjunud käed põsakil istuma ja niisama olema.”
Koit naerab, et ilmselt on see paljude arvates tobe, et ta tahab kogu aeg midagi teha ja rakkes olla. “Ma olen töönarkomaan, olen rütmiga harjunud. Ma ei saa ega oska muud moodi, ei saa lihtsalt pidama,” tunnistab ta avameelselt. “Mulle ei meeldi asju niisama jätta ja ma tunnen, et ma ei ole tööle midagi ohvriks toonud. Kui kellelegi nii näib, on pahasti, aga ma pole midagi tegemata jätnud ja tundub siiski, et kõik on õnnelikud.”
Ei rapsi enam niisama ringi
Hiljuti pidas Koit oma 33. sünnipäeva. Selles vanuses jõudvat mehed justkui mingisse märgilisse ikka. Siis nad hakkavad mõtlema ja enda jaoks asju selgeks tegema. Koit vaid muigab selle väite peale, kuid lisab siis: “Tegelikult on see omamoodi õigus. Midagi justkui muutub jah, kui see vanus kätte jõuab. Minus on tekkinud mingi omamoodi rahu, ma isegi ei tea, kust see on tulnud.”
Koit jääb mõttesse ja arvab siis, et ehk see ongi küpsus. Ta naerab vaikselt, et kindlasti on temas nüüd rohkem enesekindlust kui varem. “Olen nüüd kõvasti konkreetsem mees, kui olin varem. Ma olen võtnud ja võtan ka edaspidi rohkem vastutust, ma ei käitu enam nagu mingi tobu poisike. Paljud asjad elus on minu jaoks selgemaks saanud.”
Koidu enda arvates on see ikkagi elukogemus, mis rahulikuks teeb. “Ma ei rapsi enam niisama ringi. Nooremana ma laamendasin ja tegin läbimõtlemata asju, võib-olla tegin isegi paljudele haiget ning loodan, et nad mõistavad mind. Kuid olen rõõmus, et see on nüüd möödas,” meenutab Koit oma eelnevat elu. “Olen tänaseks leidnud enda kõrvale ka selle teise poole, kes vajadusel hoiab mind ohjas ning samas ka toetab ja on alati minu jaoks olemas. Nüüd on kõik teisiti ja olen selle üle õnnelik.”
