Püüan intervjueerimissessioonidega algust teha pühapäeva õhtul. Ewert on just Soomest esinemistelt naasnud ja on õige väsinud moega. Egas midagi, alustame siis päevake hiljem. Leian, et on hea mõte hakata pihta muusikateemadel. Meenutan, et kui Ewert mõni aeg tagasi Draakonitega Tähelaeva saatesse Toomas Lunge kutsel esinema läks, mainis ta, et oli aeg, mil tema oleks hoopis Lunge esinema palunud.
Kas peale Toomas Lunge sul veel lapsepõlves lemmikuid oli?
No tegelikult varasest lapsepõlvest mäletan pigem laule kui muusikuid. Toomas Lunge assotsieerub mulle sellest perioodist näiteks lauludega “Kaua sa kannatad” ja “Vangile ei meeldi trellid”. Võib-olla siit ongi pärit need väiksed kantri-vihjed Draakonite lugudes, vähemalt nendes, mis mina olen kirjutanud. Kui ma olin väike, siis lasti raadiost ikka väga palju isamaalisi laule, mis mulle väga meeldisid.
Ewert otsib mulle YouTube’ist “Kaua sa kannatad”. Küsin, mida ta nendest sõnadest (“Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Sadul on seljas ja rauad on haljad. Valjaste vahel on raha ja ratsmed. Turjale tõusma pead äkitsel katsel.”) mõtles. Ewert tunnistab, et ta ei saanud neist ikka mitte midagi aru.
Kas Draakonid on pigem Rollingud, kes ei lähegi laiali, või pigem nagu biitlid jt bändid, kes on konkreetselt joone alla tõmmanud.
Arvan, et nii üht kui ka teist. Tahaksime aru saada, millal on õige aeg lõpetada, aga samas ei tahaks, et see aeg liiga vara tuleks.
Vestleme sellest, kas on normaalne, et Red Hot Chili Peppersi Anthony Kiedis (49) värvib juukseid ja käitub, nagu oleks ta endiselt 23. Minu rõõmuks Draakonitega vist seda muret ei teki.
Kas on mõni unelmate koht, kus tahaksid esineda? Royal Albert Hall? Mõni intiimsem legendaarne klubi?
Wembley staadion. Mulle meeldib suurelt mõelda ja oleks päris vinge “Thank you, London” hüüda. Samas, kui nüüd mõelda, siis Muse (Briti alternatiivrokibänd – toim.) tahtis kosmoses esineda. Mulle piisab Londonist ka. Üsna tagasihoidlik soov justkui.
Kui Ronja peaks kedagi praegustest muusikutest fännama hakkama, siis keda sa eelistaksid ja miks?
Ewerti pilk muutub murelikuks.
Mulle meeldiks, kui Ronja kuulaks pigem vanemat muusikat. Võimalik, et see on illusioon, aga mulle tundub, et vanasti tehti muusikat suurema pühendumisega ja rohkem südamega. Seetõttu satun ka ise väga harva mõnest tänapäevasest bändist vaimustusse. Liiga suur osa edulugusid on nii kommertslikud, kõik on täpselt välja arvutatud, liinitöö käib. Tahaks loota, et Ronjal on oidu ära tunda neid, kes sellest massist eristuvad.
Kas üldse ja kuidas kavatsed ära hoida, et sinu arust halb muusika tema playlisti ei satuks?
Ma ei kavatse seda teha. Ma isegi olen oma elus kuulanud täiesti lubamatus koguses halba muusikat. Need perioodid on ju kõigil olemas.
Pinnin Ewertit mõnd nime ütlema.
Richard Claydermani plaadi ostsin kuskilt koorireisilt. Ta mängis Vangelise lugu “Chariots of Fire”.
Kuulame lugu, Ewertil on äratehtud pilk. Kuulame ka Vangelise originaali. Oma võhiklikkuses teen neil kahel vaevu vahet.
Kas muusikaharidus ei puutu asjasse? Muusikaringid, pillimäng?
Kindlasti on need omavahel seotud. Väga palju ju kuulatakse või õigemini kuuldakse muusikat ilma, et ise selle valimisprotsessis osaletaks. Raadio on mingi jaama peale jäänud, harjumusest seda ei muudeta – tuleb, mis tuleb. Ja siis lõpuks ongi see, mis plaate me ostame, kui üldse, ja ka see, mis meile meeldib, playlistide anonüümsete koostajate otsustada. Mida rohkem enda valitud muusikat kuulata ja ka muusika tegemise protsessis osaleda, seda rohkem tajud nüansse, et suuta eristada ka midagi muud kui näiteks meloodiat.
Mis faasis on sinu tudengielu? (Ewert õpib EMTAs elektronmuusika kompositsiooni.) Hakkad lõpetama?
Selline küsimus ongi? Tahad ise vastata või?
Ewert põrnitseb oma kampsuni nööpe, mõtleb hetke.
Tudengielu on teatavas unaruses. Üks osa minust tahaks sellega võimalikult kähku ühele poole saada, teine osa aga ei tahaks sellest hetkel midagi kuulda. Ma ikka üldjuhul püüan lõpetada neid asju, mida ma olen alustanud.
Mis nõu sa annaksid, kui murelik vanem kurdaks, et ei tea, mis tema lapsest saab – et too teeb bändi ja tahab muusikuks saada? Teadupärast see ju enamasti stabiilse ja korralikele vanematele meelerahu andva eluni ei vii.
Ma ei oska absoluutselt mingit nõu anda – mina ei taha kellegi elu ära solkida. Kindlasti on paljude bändimeeste hulgas neid, kes poleks kunagi pidanud bändi tegema, ja paljude nii-öelda üheksast viieni töötavate inimeste hulgas on ka neid, kes oleksid pidanud muusika juurde jääma.
Kõige hirmutavam on ehk see, kui suruda maha oma sisemisi soove ja unistusi ilma tõsiselt proovimata. Ja ma arvan, et neid inimesi on lubamatult palju. Ja väga paljud ka proovivad muusiku või mis tahes kõikuva sissetuleku ja kahtlase ravikindlustusvõimalusega vabakutselise elu ning tunnevad pärast aastakest, et see ei ole siiski neile. Proovida peab ikka lubama.
Kuidas sinu vanemad sul niimoodi tegutseda lasid?
Ju ma siis olin neile piisavalt veenev. Keskkooli lõpuni olin ma täiesti sõnakuulelik ja enam-vähem usin. Selleks ajaks, kui ma päriselt muusiku elu elama hakkasin, sain ma ka endale kodust välja kolimist lubada ning ei põhjustanud emale pideva silme all olekuga meelehärmi ega andnud justkui otsest põhjust muretsemiseks.
Paar õhtut hiljem istume taas laua taga teineteise vastas. Jätkan kodusematel teemadel.
Mõni aeg tagasi sattusin vestlusse teemal, et andekate laste kasvatamiseks on tarvis järgnevaid põhikomponente: suurt peret, kus on isa, kes on autoriteet, ema, kes on laste jaoks emotsionaalselt olemas, kodust distsipliini, töötegemise harjumust. Kui nüüd mõtlen, siis sinu peres on kõik need tingimused täidetud, ja nagu sa isegi, on su viiest õest-vennast tõesti üks tublim või andekam kui teine.
No eks need punktid on kahtlemata väga olulised, aga ma arvan, et kindlasti ei pea need olema ilmtingimata täidetud ja ühelt poolt vajakajäämist saab teisalt kompenseerida. Eks üksikvanematel ole ses osas kõige raskem. Aga kõike on võimalik tõestada ja palju on neid, kellel pole ühtegi neist punktidest täidetud, aga kes end ikkagi ajalukku on kirjutanud, ja seda mitte ainult kriminaalidena.
Nii et meie pere osas sul selline elukorraldus täpselt meelel ei mõlgu?
No autoriteetne püüan ma ikka olla ja emotsionaalselt saadaval peame me mõlemad olema. Tänapäeval võivad ju meestel ka tunded olla. Ja distsipliini osas saan ma ka sinu peale loota.
Pööritan silmi ja noogutan vaevumärgatavalt.
Ja kindlasti pean ma õdesid-vendi väga tähtsaks. See on ikka võimas tugivõrgustik. Kolm on seltskond ju.
Kommenteerin, et üks eliitkoolis pikalt töötanud õpetaja rääkis, et nn edukates peredes on küll omal kohal autoriteet ja nõudmised, aga igapäevasest lähedusest jääb väga tihti puudu.
Kuidas sa tagad, et meie lastega seda ei juhtu? Nii kerge on ju nõuda ja olla karm, aga keerulisem on leida aega ja viitsimist, eriti just natuke vanemate laste või teismelistega.
No eks ma katsun hea isa olla.
Nii, ja milline on hea isa?
Hea isa on armastav isa, kes saab aru, et selle armastamise juurde käivad aeg-ajalt kasvatuslikud ja vajaduse korral ka karistuslikud meetmed. Isa, kes leiab aega oma lapse jaoks, temaga mängimiseks ja ühiseks kvaliteetajaks. Kes hoiab ja kallistab, kuulab ja annab nõu.
Palju sinul sellest puudu on?
Ma usun, et mul on kõiki elemente.
Kõrvaltoast kostab Ronja kõrrega luristamist.
No nüüd tahaksin minna kasvatama, aga kogu aeg ka ei saa.
Milline osa päevast on su lemmik?
No kindlasti mitte hommik. Hommikuti olen ma kuri. Seda on võimalik teadupärast mõnevõrra pehmendada, kui kohv tuleb ise voodisse, näiteks.
Rõhk on sõnal “mõnevõrra”.
Minu jaoks on normaalne ärgata kümne, poole üheteistkümne paiku. Olenemata sellest, kas ma lähen magama kell pool 12 või kell 4.
Aga päevad on ju erinevad. Mulle meeldivad need õhtused vaiksed ajad, kui teised magavad. Sellal olen ma töises mõttes kõige viljakam. Samas, teinekord, kui olen päeva üksinda kodus toimetanud, siis mulle meeldib hetk, kui teie tulete. See teeb mind väga rõõmsaks. Ja õhtused unejutujärgsed vestlused Ronjaga on mu lemmikute hulgas.
Kas ja millised päevakajalised teemad sind kõige enam puudutavad?
10 aastat tagasi ma ei vaadanud “Aktuaalset Kaamerat” ja 15 aastat tagasi ajas isa, kellele see oli püha hetk, mind AK vaatamisega ikka seest keema. Kell üheksa hakkas tavaliselt konkureerival kanalil mõni põnevusfilm, millest kõik järgmisel päeval koolis rääkisid. Esimesest 20 minutist jäin ma alati ilma.
Aga ma arvan, et kõige rohkem huvitab mind maakera heaolu ja olen valmis sellesse panustama. Samas, ma ei usu, et seda saab teha nii, nagu Al Gore mõni aeg tagasi presenteeris.
Igal juhul igapäevased finantskriisi teemad ja Eesti poliitiline asjaajamine mind ei paelu.
Kuidas ei paelu, iga päev võtad sõna ühel või teisel teemal ja alati kirglikult.
Nojah, aga selles on teatav masohhistlik moment.
Meil on üks ühine sõber, kes igal oma sünnipäeval armastab sõpradele ette lugeda möödunud eluaasta õnnestumisi ja teha avalikult plaane järgmiseks aastaks. Nagu aastaeelarve mõnes mõttes. “Läbi lugeda 12 ilukirjanduslikku teost”, päris hea ju? Et aastanumber on vahetunud ja plaane ning kokkuvõtteid meeldib mulle väga teha, siis tunnen huvi ka Ewerti mõtteis mõlkuva vastu.
Mida sa 2012. aastalt ootad?
Kui nüüd klišeedesse laskuda, siis ootan uusi põnevaid kohtumisi nii töö- kui ka pereelus. Juba praegu on teada, et reisimist tuleb varasemast veel rohkem ette. Eks sedagi ootan. Kodus loodan ka muidugi piisavalt aega veeta, aga ses osas ma kujutan ette, kuidas see välja võiks näha. Töö mõttes selline ettekujutus puudub. Või noh, ütleme nii, et ma tean, mis saab lõpuks, aga ma ootan, et näha seda protsessi, ja see on väga põnev.
Tahaksid sa ehk anda mõne avaliku uusaastalubaduse?
Ma pole endale kunagi uusaastalubadusi andnud. Uusaastalubadusi on mõistlik endale igal hommikul anda – mida sa tahad täna teistmoodi teha kui eile? Tsiteerides klassikuid: “Olen homme parem, kui olin eile.”
Minu kulmukergituse peale tunnistab Ewert, et päris igal hommikul ta seda ei tee.
Õhtuti proovin analüüsida möödaläinud võimaluste ja teostatud võimaluste suhet ja enda tegemisi vastavalt sellele korrigeerida.
Minu järjekordsele altkulmupilgule vastab ta kindalt: “Jah.” Olgu siis nii, eks ma kortsutangi liiga palju kulmu.
Millisena kujutad ette aastat 2050? Me oleme siis 77–78… Loodetavasti...
Me siis teeme ilmselt selle Draakonite ühinemistuuri ära.
Kuule, ma mõtlesin meie pereelu!
Aa! No ma tahaksin, et meil oleks võimalus vastavalt ilmastikule valida toredaid elukohti. Et kui on lõputu lörts ja lund ka ei ole, siis me saame minna nii lume kui ka päikese kätte.
Lootsin saada natuke detailsemat ülevaadet, aga ehk nii ongi parem. Minul on ju täpselt valmis unistatud, millise söögilaua taga ja kellega me pühapäevaõhtuid veedame.
