Euro on meil nüüd käes ja räägitakse, et elu pidi hakkama paremaks minema. Ma kardan siiski, et rikkaks saamisega tuleb natuke oodata. Esialgu jätkame tavapärasel kokkuhoiu ja ots otsaga kokkutulemise lainel. Kui sedagi. Mullu tehtud uuringu andmeil on umbes iga kolmas täiskasvanu jäänud vahel hätta arvete maksmisega ja raha on nappinud toidu ostuks. Söök, küte, elekter, telefon pole just luksuskaubad. Seega võib öelda, et inimesed, kel on raske nende eest maksta, on vaesemapoolsed. Vahel ka täitsa vaesed.
Nii me elamegi.
Ja ometi paistab vaesus olevat häbenemis- ja varjamisväärne.
Teated tegelikkusest
Vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku (EAPN) Eesti üksuse juht Kärt Mere on läbi lugenud ligi 700 kirja Eesti inimestelt. EAPN koostöös UNICEFiga korraldas kirjade kogumise aktsiooni selleks, et anda sõna neile, keda vaesus igapäevaselt puudutab. Muu hulgas tuli palju kirju inimestelt, kellest ümbritsevad ei aimagi, millistes raskustes nad tegelikult siplevad.
“Kui me jäime esimest korda maksetega hiljaks, hakkasid tulema meeldetuletused pangalt,” meenutab pereema Harjumaalt. “Mul oli neid ametlikke pöördumisi nii valus lugeda, nagu oleksin ma kurjategija, kes meelega võlgu on. Kurgus oli justkui kivi ja hingata oli raske.
Mul oli selline tunne, et kõik vaatavad mind imelikult ja näevad, milline hädavares ma olen.
Ma ei tahtnud sõpradele rääkida, et vajan abi, sest ma polnud kindel, mismoodi nad meisse suhtuma hakkavad.
Lapsed on tigedad, sest ma ei saa neile enam peaaegu mitte midagi lubada. Vahel on masendus nii suur, et ostan neile spontaanselt lohutuseks midagi. Aga nad ei tunne isegi nendest harvadest kommipäevadest rõõmu, sest meie elu pole enam endine. Ma ei usu ka, et see endiseks saab.
Isegi kui ma taas normaalse töö leian, on midagi jäädavalt muutunud. Ma ise pole enam see rõõmus ja enesekindel inimene. Hirm jääb minuga alatiseks.”
Üks teine Tallinna naine, kelle heal järjel pere elas üle kõrge kukkumise, kirjutab nii:
“Mul tuleb novembris sünnipäev ja meie tutvusringkond ootab, et kutsuksime neid tavapäraselt lahedale peole. Möödunud aastal oli meil stiilipidu. Meie tuttavad hindavad ja ootavad neid lõbusaid stiiliüritusi ja väljasõite, mida me varem korraldasime.
Tunne on, nagu oleksin ma mingi putukas klaaspurgis, mida teised igast küljest takseerivad.
Raha lihtsalt ei ole ja ei tule ka. Ma olen palgas kordades kaotanud, kuigi teen tööd palehigis. Me oleme täpselt piiri peal. Kui laen saab makstud, sööme kiirnuudleid. Ma olen õppinud valmistama sadat toitu ainult kartulist.
Ma ei tea, kuidas teistega lood on, ega keegi ju ei räägi ka.
Ma nii väga loodan välja rabelda ja tahan toime tulla. Kõige jubedam ongi see, et me ei saa enam oma tutvusringkonnaga suhelda, sest iga liigutus eeldab raha. See raha, raha, raha!!! Lõputult ei saa kutseid tagasi lükata. Trennis ma enam ei käi, valetasin, et selg teeb viga. Kolleegidega lõunale ei lähe, sest kaua sa ikka “dieeti” pead ja ainult vett tellid, endal kõht koriseb.”
Ka lapsed varjavad
Nii nagu täiskasvanud, häbenevad kehva elujärge tihti ka lapsed. Vaesuse häbenemist koolinoorte hulgas näeb iga päev koolipsühholoog Ülle Laumets. Tavaline on, et lapsed loobuvad ekskursioonist või pärast tunde sõpradega sööma- või kinnominekust, sest:
“Ma ei viitsi!”
“Mind ei huvita!”
“Mõttetu!”
Mis tavaliselt tähendab ühte ja sama: “Mul ei ole raha.”
Häbenetakse kehvemaid riideid ja odavamat meiki. “Vaesus mõjutab tüdrukuid poistest enam,” ütleb Ülle Laumets. Tüdrukud panevad rohkem tähele riietust, nad värvivad juukseid ja jumestavad ennast (juba 5.–6. klassis). Jah, silmi saab värvida ka viiekroonise lauvärviga, aga kehv kvaliteet paistab välja. Kõik teavad, et normaalne maksab vähemalt viiskümmend.
“Need on asjad, mis paistavad välja ja tekitavad hea enesetunde,” põhjendab Laumets. “Paraku seostub meie ühiskonnas väline külg palju enesehinnanguga.”
Kas siis sellepärast tuleb vaesust häbeneda ja varjata? Et kui ma paistan teistega võrreldes vaesem, siis minu enesehinnang langeb? Miks?
“Sest on ka palju neid, kes ei ole nii vaesed ja kes annavad mõista, et vaesed on äpud,” seletab Ülle Laumets.
Äpu oli tegelane igiammuses lastesaates “Kõige suurem sõber”, kus ta seikles koos Leopoldi, Postikana ja onu Raivoga. Viimasest sai lõpuks Riigikogu liige, aga Äpu karjäär tundub üsna... äpu – temast sai saamatu äbariku sünonüüm. Kes tahaks olla sihuke hädavares!
Kes on vaesuses süüdi?
Mõtteviis, et vaene on oma vaesuses ise süüdi, on üpris levinud. Uuringufirma Saar Poll andmeil on võrreldes 1990. aastaga oluliselt vähenenud nende inimeste arv, kelle meelest vaesust põhjustab ebaõiglus ühiskonnas. Umbes samaks on jäänud nende hulk, kes peavad vaesuse põhjuseks laiskust ja tahtejõuetust – nii arvab 21%. Suurlinnade elanikud peavad laiskust aga peamiseks vaesuse põhjuseks.
Seda näeb ka Ülle Laumets koolis. “Mis te siis olete nii saamatud?” heidavad lapsed ette oma vanematele, kel on vähe raha.
“Vaesust tunnetab tõenäoliselt suurem osa inimesi kui puuet,” ütleb sotsioloog Andrus Saar firmast Saar Poll. “Kes sooviks seda eksponeerida? Vaesus ei ole ühiskonnas, mille peamiseks väärtuseks on edu või kuulsus, aktsepteeritud. Seda peetakse meil hälbimiseks valitsevast normist ning sellest vaadatakse mööda. Kuigi tegelikkuses on päris suurel hulgal Eestimaa inimestel sugulasi, tuttavaid, sõpru, kes kuuluvad nn vaeste inimeste hulka.”
Esimesel hetkel tundub, et sotsioloog räägib iseendale vastu. Saar Polli küsitluse tulemuste põhjal soovib iga kolmas Eesti elanik mitte mõelda rahast või kuulsusest, vaid elada sellist elu, mis talle sobib. Umbes sama palju sooviks elada päev korraga, meeldivalt ja muretult. Kõigest 12% tahab saada rikkaks ja 4% tuntuks.
Andrus Saarel on vastuolule siiski seletus olemas. Need protsendid näitavad, et inimesed küll tahaks elada pingevabalt, aga nad ei ela, sest nad ei saa. Nad ei saa sellepärast, et eksisteerib üleüldine pressing edukusele. “Ühiskondlik surve sunnib pingutama, olema edukas,” selgitab Andrus Saar. “Edukuse mõõdupuuks on raha, kuulsus. Ka edukas laps edukas koolis on täiskasvanu edukuse näitaja.”
Häbi takistab elamist
“Vaesus tähendab klasside hierarhias kukkumist,” ütleb Andrus Saar. “Vaesus tähendab tõrjutust, viimast ei soovi aga ükski inimene. See on üks komplekspõhjustest, miks inimesed häbenevad vaesust. Minagi varjaksin seda seisu nii palju kui võimalik, sest see hoiab lahti veel kas või minimaalsedki võimalused sealt välja rabelda.”
Laste hulgas, koolis, algab tõrjutuse tunne sellest, et ei saa minna teistega sööma, kinno, ekskursioonile. Lõpuks kaugened sõpradest, tõmbud endasse, istud kodus arvuti taga. Laps, kes enne oli vanematega sõbralik, muutub tõrksaks ja ema-isa süüdistavaks.
“Mis te siis üldse sünnitasite mind, kui raha ei ole anda?!”
Ka nii on öeldud.
Mõni muutub agressiivseks, vahel ka enda vastu. Ülle Laumets räägib 6. klassi tüdrukust, kelle pere jäi ilma majast ja kolis linna korterisse. Lapse lemmikloom tuli küüditada sugulaste hoole alla.
“Tütrel pole viga midagi, ta on tubli, võtab asja mõistusega ja saab aru,” rääkisid ema ja isa. See oli siiski vaid pealispind. Varsti tuli välja, et tütar on hakanud end lõikuma. Siis hakkas ta alkoholi tarbima.
Siia kõrvale toob Laumets näite ka 10aastasest poisist, kelle pere elas üle samasuguse olukorra. Poiss reageeris alguses kisa ja protestiga, elas ennast välja, ent mõne aja pärast kohanes uute oludega täitsa hästi. Inimesed käituvad erinevalt.
Kui vaesus toob endaga kaasa tõrjutuse-, alaväärsuse- ja häbitunde, siis sellel on pikaajaline mõju. “Eneseusk ja enesehinnang on esimesed, mis kaovad,” selgitab psühholoog. “Madal eneseusk vähendab elus hakkama saamise ja läbilöögi võimet.”
Häbi on takistav tunne. Nagu sõidaksid autoga, üks jalg gaasipedaalil ja teine kogu aeg kergelt pidurit pressimas.
On see siis häbiasi?
Ma ei tea, kuidas teha nii, et vaesus ei paneks silmi maha lööma. Et sellest ei saaks sisemine pidur, mis takistab elamast.
Väikestele lastele tuleks püüda lihtsate sõnadega seletada, miks perel nüüd vähem raha on. Miks emal või isal tööd ei ole, miks palka vähendati. Tasub süstida lootust, et küllap läheb olukord jälle paremaks.
Lastel on komme klammerduda positiivsesse. Nad pole kaotanud usku, et asjad lähevad lõpuks siiski hästi. Võib rääkida, et ema-isa annavad endast parima; et halvad ajad majanduses on juba pöördunud paremuse poole.
Säilitagem lastes lootus, sest lootus aitab pisutki kaasa väärikuse allesjäämisele. Säilitagem iseenda väärikus.
Ma olen 100% veendunud, et kõik inimesed on võrdsed oma positsioonist ja sissetulekust sõltumata. Ning kui keegi elab puuduses või kui kedagi tabab ebaõnn, pole see ainult tema isiklik häda, vaid puudutab veidi meid kõiki. Ta ei vääri mitte eemaletõukamist, vaid senise väärika kohtlemise jätkamist ning võib-olla ka pisut abi.
Vaesus ei ole häbiasi.
Juba sajand tagasi, 3. novembril 1904 kirjutas Postimees nii: “Väikene haavakene sõrme küljes võib tervet organismust ära kihvtitada. Kui mõni ühiskonna liige vaesust või haigust põeb, siis puutub see tervesse ühiskonnasse, sest ühiskond on keha, on organismus, kus ühe liikme valu kaudselt teisele haiget teeb.”
…ühe liikme valu teisele haiget teeb…
Kas hakkas valus?
KUIDAS SÄILITADA VÄÄRIKUS
• Rääkige lapsega kujunenud olukorrast rahulikult. Liigsed emotsioonid tekitavad ebakindlust ja hirmu.
• Esitage faktid (jäin töötuks, ei suuda võlga maksta jne), ent ärge kujutage olukorda lootusetuna. Kinnitage, et alati on võimalik midagi ette võtta.
• Teades, kui suur summa teie käsutuses lähikuudel on, tehke koos perega nimekiri hädavajalikest ostudest ja leppige kokku, et igaüks piirab isiklikke kulutusi miinimumini.
• Püüdke mitte tekitada lastes tunnet, et nüüdsest on neile kõik keelatud. Proovige leida raha kas või mõneks klassi ühisürituseks, kinoskäiguks või sporditegemiseks.
• Püüdke igapäevaelus rahulikuks ja positiivseks jääda. See ei tähenda, et peate laste eest rahapuudust varjama. Rahulik vanem süstib lapsesse kindlustunnet, et asjad pöörduvad paremuse poole.
• Alati pole vanematel võimalik optimismi säilitada. Ent püüdke ka nõrkushetkedel vältida teineteise ja laste süüdistamist.
• Perega koos aega veeta saab ka raha kulutamata. Käige koos jalutamas, ajage juttu, mängige lauamänge.
• Väärtustage pere ühtsust ja hinnake ka kõige väiksemat panust olukorra parandamiseks või sellega toimetulekuks.
• Vältige juhututtavatele või naabritele oma hädade kurtmist. Lastes tekitab see alaväärsustunnet ja häbi.
Allikas: Ülle Laumets, psühholoog
