Stsenaristid Gert Kiiler ja Villu Kangur tunnetasid üsna üheaegselt, et on päramine aeg humoorikalt jutustada, milliseid absurdsusi peidab eneses tähekombinatsioon ENSV ehk Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Kangur oli juba mitu aega kollaseid kleepse Brežnevi-aegsetele raamatutele ja ajalehtedele külge kleepinud, arvates, et ju mõni produtsent või muu tegelane varem või hiljem tollasest elust mingit asja teha tahab. Kui Gert Kiiler sama mõttega Kanguri juurde tuli, plahvatas viimane kui püssirohi ja mehed läksid sarjaideega teleprodutsentide Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere jutule. Ja siin ta nüüd on – absurdselt vaimukas ajastutruu telesari “ENSV”, mis lülitab elukogemusega vaataja naksuga nostalgialainele.
“Tõsiselt on nõukaaega käsitletud nii söögi alla kui selle peale, kuid kogesin oma poja peal, et tegelikult ikka üldse ei aduta ega kujutata ette, et asjad nii absurdselt arutud olid. Meie lähenemine sarjas mõjub küll ebapedagoogiliselt, aga meie asi ei olegi pedagoogika seisukohast lähtuda – vaatajale tuleb läheneda tema enda vahenditega,” räägib Kangur.
Nii on Kangur ja Kiiler lisaks nostalgiahetkedele võtnud südameasjaks teha vabas Eestis sirgunud noortele selgeks, millist elu nende vanemad ja vanavanemad elasid. Toona oli keeruline ka kõige tühisemat asja, näiteks vorsti või riideid osta. Midagi ei jätkunud, ei suuri ega väikesi numbreid. Kui tutvuse kaudu mingi hilp kuskilt saadigi, oli see vastsena juba nii armetult inetu. Lisaks painajalikule riigikorrale oli olmeelu Nõukogude Eestis nii maitsetult värvitu, et pole imestada, kui roosa jogurtitopsi pilt välismaises ajakirjas nõukogude inimesele killukesena paradiisist paistis.
70 kummardust Kremli poole
Sari “ENSV” algab 1982. aastal, Brežnevi matustega. Ehkki distants tollasest ajast on piisavalt pikk, võivad täna 33+ eluaastates inimesed meenutada üsna täpselt, kus nad olid ja mida tegid, kui Nõukogude Liidu suur riigipea kolksuga hauda lasti.
“Mina olin teatris, rahvas tormas puhvetisse ja jõi selle tühjaks,” meenutab Helene Vannari, kes kehastab “ENSVs” naabrimutti, tüüpilist nõukogulikku tümikat, kes ühiskorteris kõigi uste taga piilumas käib.
“Ka mina olin Brežnevi surma ajal teatris. Vallandus tohutu eufooria, kõik tormasid viina järele ja poed osteti ruttu-ruttu tühjaks. Ju see selline aeg oli, mil tundus, et midagi hakkab lõpuks juhtuma. Juhtus ka, kuid alles kümme aastat hiljem,” räägib Kangur.
Brežneviga seoses meenutab stsenarist Kangur oma palverännakut Moskvasse. 1976. aastal, kui Brežnev sai 70aastaseks, läks ta koos sõpradega metropoli, eesmärgiga teha Punasel väljakul seitsekümmend kummardust Kremli poole. Pullivend Kangur tahtis näha, kas see õnnestub. Õnnestus. Ta võttis kaabu peast, pani maha ja hakkas “kingapaelu siduma”. Nii seitsekümmend korda järjest!
“Olen isegi pisut pettunud, et mulle KGBd selga ei sadanud, sest igasuguseid lollusi sai korraldatud ja võimu üle avalikult irvitatud,” muheleb mees.
Ühe pere lugu
Helene Vannari käis Brežnevi surma-aastal esmakordselt “paradiisis” ehk välismaal. Vannari, või Leenu, nagu teatris teda kutsutakse, arvati koos Urmas Kibuspuu, Kaljo Orro, Ines Aru ja teiste näitlejate sekka, kes said loa raudse eesriide tagant Pariisi ja Portugali kultuurireisile sõita. Kuigi teatriinimesi instrueeriti kapitalistlikul maal korraliku nõukogude seltsimehena käituma, “hüppas” Pariisis ära kõrge kultuuriministeeriumi ametnik, partorg Aarne Vahtra. Pärast mälestusväärset reisi kutsuti näitlejad vaibale aru andma. “Mind ei kutsutud Vahtra tõttu kuhugi, ju nad said aru, et ma ei tea sest midagi. Mina jagasin Pariisi muljeid hoopis oma lapse lasteaias. Võtsin slaidid kaasa ja rääkisin,” meenutab Vannari.
Nii Kiiler kui Kangur tunnistavad, et “ENSV” ei ole nende haige aju sünnitus, vaid ajaloos tegelikult aset leidnud juhtumised. Võib-olla vaid natuke üle vindi keeratult, kuid sama absurdsed, kui toonane elu oli.
Sarja keskmes on energiline parteitöötaja Sirje (Laine Mägi). Paberite järgi korralik abielunaine ja pereema. Tegelikult on ta meremehest abikaasa Villem (Indrek Taalmaa) kuude viisi merel ning abikaasa kohuseid täidab ühiskorteris elav tööõpetusõpetaja, Sirjest sutsu noorem Ats (Mait Malmsten). Sirjel on kaks suureks sirgunud last, igavene looder Paavo (Tiit Sukk) ja üdini kohusetundlik tütar, pioneer Pille (Liisa Pulk). Seltskonnale lisab värvi teravkeelne Eesti vabaduse eest võitleja, Sirje isa Aadu (Felix Kark), ning ülbe ja võimukas emme-memmekas, miilits Jüri (Argo Aadli). Kuigi Jüri, tegelikult Juri, elab ilusas ühikatoas, käib ta tihti ühiskorteris elava ema Aino (Helene Vannari) juures söömas.
Sarja lavastaja on Ain Mäeots, režissöör Marko Piirsoo, tootjad Maarek Toompere ja Tarmo Kiviväli (Thors Production).
