Nele Siplane on Egiptusesse abiellunud eestlanna, kes on omaks võtnud selle maa usu ja kombed. Püramiididemaale sattus autor esimest korda inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades ning tänaseks on ta elanud seal juba viis aastat.

Raamatus „Egiptimaa: Eestlanna elu loori varjus“ lubab ta lugejail mosleminaise tegeliku elu loori taha piiluda. Raamat pole kirjutatud mitte sugugi selleks, et ratsa rikkaks või kuulsaks saada, vaid omamoodi missiooniga selleks, „et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid,“ kirjutab Nele Siplane.

Sest Egiptimaale pikemalt peatuma jääv eestlane leiab end läänemaailmaga võrreldes hoopis teises ühiskonnas, mille absoluutseks vundamendiks on islam. „Valmistuge kultuurišokiks,“ hoiatab autor.

Ega teisiti, kui islamit austades ja järgides, kohalikuga lähedasemaid suhteid luuga polegi väga mõistlik, tõdeb eestlanna. Mõelda tuleks sellele, et kui Egiptuse kuurortides sinisilmselt sõstrasilmade meelitustele anduda, kas ollaks ka valmis moslemimehe kultuuri omaks võtma. „Minu arvates suudab abielu kulgeda probleemitult üksnes juhul, kui see on ehitatud ühisele vundamendile. Vastasel korral tekivad varem või hiljem probleemid erinevate tõekspidamiste tõttu,“ arvab Nele Siplane.

Pusletükkidena peatükkideks jaotatud raamatus leiavad lahkamist näiteks Egiptuse prügimajandus, koolisüsteem, arstiabi jpm. Kõiges sellest kirjutab eestlanna läbi isikliku ja oma perekonna kogemuse. Nii teeb lugeja erinevates peatükkides tutvust ka Nele Siplase abikaasa Mohamedi, laste Nadiini ja Omari, tädi Amaali, äiapapa, külla sõitnud eestlaste ja teiste oluliste inimestega autori elus.

Tuleb silmas pidada seda, et raamat on kirjutatud eelkõige mosleminaise silmade läbi, kelle esmane ülesanne on olla oma mehele hea naine, vastutada koduse majapidamise eest ja kasvatada lapsi. Tegu pole kibestunud ja meeleheitel koduperenaisega, kes püüab pottide-pannide tagant emantsipeeruda, vaid naisega, kes on oma rollile täielikult alistunud.

Täielikult kaugesse ühiskonda sissesulandunud autor käsitleb meelsasti pigem argiseid teemasid nagu turul käimine, televiisori vaatamine või söögitegemine. Sest meestel on omad jutud ja naistel omad teemad. Sest üksi (eriti veel välismaalasena) ilma meessoost saatjata välja jalutama pole minna soovitatav. Nii peab lugeja, kes otsib raamatust suuri seiklusi, suure leegina põlevat armastust, intrigeerivaid eneseotsinguid ja ilukirjanduslikult lihvitud narratiivi, pettuma. Liiga isiklikest teemadest pole selles kultuuris sünnis avalikult rääkida ja lugeja võib seetõttu näoloori taha vaid õige põgusalt piiluda.

Sellele eestlasele, kes tahab tunda paremini moslemiühiskonda ja sealset argielu, on raamat üsna heaks teejuhiks. Et olla avatum ja oma silmaringi laiendada, tasub raamat läbi lugeda isegi neil, kes tavaliselt Egiptusesse sõites palmi alt tõusta ei raatsi.