Võtkem seda arvustust kui sotsiaalset eksperimenti – sest olgu kohe alguses öeldud, et mind ei huvita autod põrmugi. Oma sõprade kommentaare autode kohta olen õppinud lihtsalt ühest-kõrvast-sisse-teisest-välja laskma. Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et mul pole autojuhilube, mis teeb kiiret sõitu lubava raamatu lugemise veelgi põnevamaks. Gaas põhjas ja sellega ka adrenaliin, sest kunagi ei või ju teada, millal võin vastu posti sõita.
Kinnitagem turvavööd ja sisenegem meestemaailma.
Alguses ei saanud ma raamatuga lubatud sõitu sugugi sisse. Ilma, et oleksin raamatut avanud, jõllitas Clarkson mind oma iroonilise pilguga öökapil mitmendat päeva nagu ütlevat: „Noh, ei julge, või?“. Otsustasin tema ülbele provokatsioonile silma vaadata. Sest Clarkson ilutseb juba mitmendat nädalat väliskirjanduse top 10 koos minu lemmikkirjanike Oksaneni ja Hosseiniga. Ja oma konkurenti peab tundma, eks. Tegemist peab olema millegi enamaga kui raamatuga autodest, ma tõesti loodan saada sellele kinnitust, sest vastasel korral valitseks maailmas ebaõiglus, mille diktaatoriteks neljarattalised masinad.
Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques on Eesti Ekspressis püüdnud saatejuhtide müügifenomeni lahata. „Katsun arvata: nad pole tavalised autondusgurud, vaid MacGyverid, kelle asemel tahaks olla iga Eesti mees,“ kirjutab ta. Olgu kuidas nende meestega on, otsustasin ise järgi kaeda.
Raamatu kolmanda peatüki juures avastasin end Clarksoni metafooride ja võrdluste gümnastikat nautimas. „Parem esimene ettejuhtuv peletis peos kui kaunitar katusel võib ju olla Newcastle’i ööklubi tavaline praktika, aga mitte autot ostes...“ kirjutab Clarkson ja ma pahvatan naerma. Clarksoni raamatu peatükid on jaotatud autotestide ja automarkide järgi. Väga pragmaatiline ülesehitus tõepoolest, nagu ka Clarksoni kirjutamisstiil – kõike ilma keerutamata, otse, eneseirooniliselt ja läbi musta huumori prisma. Nüpeldada saavad erinevatel põhjustel ameeriklased, Gwyneth Paltrow, feminist ja Ukraina hoor ja paljud teised. Solvuda ei maksa, sest Clarkson ei anna eneseirooniliselt armu ka iseendale.
Pärast mitmendat peatükki on Clarskoni fenomen üsna selge: muutumata igavaks autopedeks, kirjutab tüüp väga ladusalt ja mahlakalt ja seda niisugusest igavast teemast nagu autod (mis ei osutugi kokkuvõttes nii igavaks).
Autohuvilistele on Clarkson ilmselt maailmakirjandus, aga rõhutagem, huvilistele. Neile, kellele tähendab auto vaid masinat, millega edasi liikuda, saab Clarksoni lugemine olla vaid tema musta huumori mõistmise harjutus.
