Helika (38) ja Andres (38) Mäekivi on olnud abielus 12 aastat. Mõlemad käivad tööl, kodus on kaks last: Aleks Mattias (4) ja Karl Markus (7). Kuna läheduses ei ela vanavanemaid, kes õhtuti lapsi saaksid hoida, nappis abikaasadel kahekesi oleku aega. “Meie suhe hakkas natuke tuhmuma,” ütleb Helika. “Oli pisut rutiinseks jäänud jah,” tunnistab Andres.
Selle, abielurahva seas üsna levinud tõdemusega läksid nad kaks kuud tagasi paarisuhtekoolitusele.
Naistel on tavaliselt lihtsam suhtekoolitusele minna, mehed vajavad pisut rohkem veenmist. Andres, kuidas Helika sind nõusse sai?
Andres: Ta kuidagi oskas selle koolituse mulle põnevaks teha.
Helika: Vaata, ma olen ju filoloog ja filoloog oskab ikka sõnu sättida. Tegelikult väga suurt vastupunnimist ei olnud. Algul ta oli vaid umbusklik, et äkki peab kõigi ees tunnetest rääkima hakkama…
Andres: … ma polnud ju varem midagi sarnast läbi teinud.
Helika: Ega me algul teadnud kumbki, mis seal täpselt toimuma hakkab. Minagi olin pisut ettevaatlik.
Mis koolitusel toimus?
Helika: Alustuseks pidime meelde tuletama aega, mil me kohtusime. Mõlemad kirjutasime üles, mis olid toona teise juures tema kolm parimat omadust.
Andres: Ja siis ütlesime need asjad teineteisele.
Helika: Omavahel rääkimine oli selle ülesande mõnusaim külg.
Andres: Esimesel õhtul oligi teemaks tutvumine, see andis järgmisteks päevadeks hea stardi ja julgust juurde. Mõnus oli! Iga paar istus oma lauakese taga ja arutas omaette, üldisi rääkimisi oli vähe.
Helika: Edasi läksid teemad tundlikumaks. Järgmisel päeval uurisime, kuidas kumbki vihastades käitub.
Andres: Selles osas on meil juba mõningane kogemus, nii et midagi üllatavat ei olnud.
Helika: Meie tüli käis algusaegadel nii, et karjusime natuke, olime tükk aega vait ja siis hakkasime jälle rääkima. Mina lahkusin vahel ust paugutades ja tulin natukese aja pärast tagasi, tema omakorda kasutas teinekord vältimistaktikat, et “kuule, lõpetame selle jutu ära”. Mõne aasta pärast muutusid tülid ja vaidlused rahulikumaks. Sellest hoolimata õppisin koolitusel, kuidas aega maha võtta. Et kui viha läheb nii suureks, et võid öelda midagi, millest hiljem on kahju, siis teatad teisele hellalt ja kenasti, et võtame praegu aja maha ja räägime hiljem edasi.
Andres: Seda saime ka teada, et kui mina ütlen, et ma ei taha sel teemal enam rääkida, siis pean ma ise pärast selle teema uuesti üles võtma.
Helika: Meil oli seni nii, et pärast tüli läks elu edasi nagu ikka – mina kolm päeva ootasin, millal ta rääkima tuleb… kuni läksin ise ja ütlesin, et ma ei jõua enam oodata, tahan seda hingelt ära saada. Ta on alati nõus mind kuulama, aga selle jutuajamiseni jõudmine läks vaevaliselt.
Ma kuulan sind
Kas teile oli midagi uut ka selles, kuidas teist kuulata?
Helika: Jah, meile anti lausa väike kollane kaart, kus on kirjas, kuidas mõnda rasket või hella teemat arutada. Seda nimetatakse kõneleja ja kuulaja tehnikaks. See kaart soovitati panna külmkapi külge, et oleks alati võtta. Seal on näiteks kirjas, et kui üks räägib, siis teine ei tohi muud öelda kui ainult peegeldada, s.t korrata eelkõneleja juttu, ilma oma arvamust avaldamata. Kaart on selle käes, kes räägib, ja teine võib oma tundeid avaldada alles siis, kui ta saab kaardi endale.
Andres: See süsteem toimib väga hästi. Enne tundus, et kui teine midagi ütleb, siis tahaks kohe ennast kaitsma hakata…
Helika: … või siis olid meil monoloogid. Mina rääkisin pikalt, oma 10–15 minutit jutti, tema vaikis, ohkas vahepeal ega peegeldanud mind. Veel üks asi, mis me koolitusel avastasime – kuna Andres on iseloomult vana rahu ise ja mina tahan palju rääkida, siis arvasin kogu aeg, et mina olen see, kes tema jutule vahele segab... Kuulaja ja kõneleja tehnikat harjutades saime aga aru, et hoopis tema võtab sageli sõnajärje üle ja katkestab mu mõtte.
Kuidas?
Helika: Näiteks ütlen: “Kuule, ma mõtlesin, et paneksime remonti tehes kööki valged kapid.” Tema vastab: “Jah, kapid küll, aga mis selle koridoriga teha?” Mina ütlen: “Oota, räägime ikka köögist. Ma tahtsin sellist klaasidega kappi, kuhu saaks nõud panna.” Tema: “Jah, täitsa hea mõte, aga ei tea, kuidas see kapp selle akna juurde jääb.” Ja siis ta hakkab rääkima hoopis aknast. Ta vormib teema enda jaoks ümber ja jätkab seda. Mina lähen aknajutuga kaasa, sest ka see on huvitav, ja unustan oma köögikapid. Alles õhtul tuleb meelde: oi, meil jäi ju jutt pooleli, ma ei saanudki kappidest rääkida!
Andres: Ja mina ütlen, et kuidas, sai ju räägitud!
Kas olete nüüd kuulaja ja kõneleja tehnikat kasutanud?
Helika: Üks kord, rohkem pole tundlikke teemasid olnud. Siis aitas kaart hästi järge pidada. Et “oot-oot, ma pole sulle sõnajärge andnud, ära avalda veel oma arvamust, praegu ainult peegelda mind”. Nii on lihtsam teemas püsida...
Andres: … ja teise seisukohast aru saada. Võib ju ka nii juhtuda, et unustad end oma mõtetesse ära, lased teisel rääkida ja ise ei kuulagi, mida ta ütleb.
Helika: Eile unustasingi end jälle rääkima, siis ehmusin ja ütlesin ise: “Palun peegelda mind!” Ja ta peegeldas.
Kas teise tähelepanelik kuulamine nõuab pingutust?
Helika: Minul mitte. Mina olen meie peres ikka olnud see suhtekorraldaja ja läbirääkimiste pidaja.
Andres: Minu meelest nõuab selline kuulamine pingutust küll. Ja kohustab ka. Ei taha ju, et naine kogu aeg meelde tuletaks, miks ma ei kuula.
Helika: Tänu kõneleja ja kuulaja kaardile ei jää ka mina enam pikalt lobisema... Ei jää ju?
Andres (pisut kohmetult): Minu arust…
Helika: Nojah, sinuga võrreldes räägin ma loomulikult palju, aga varasemaga võrreldes?
Andres: Jah, varasemaga võrreldes kontrollid sa praegu oma jutu hoogu.
Andestamine ja leppimine
Mida veel õppisite?
Helika: Näiteks seda, et andestamine pole sama mis leppimine. Andeks anda võid kohe, kuid leppimine võtab aega. Sa võid ka aasta pärast tunda, et ei saa asjast üle, ikka on valus. Ja väga tähtis on, et teine seda leppimisprotsessi toetaks, oleks valmis kuulama su valu ja ka aastate pärast vabandust paluma.
Meil oli varem nii, et klaarisime mingi asja ära, kuid minu jaoks ei läinud elu sops! edasi. Andrese jaoks läks ja ta imestas, miks ma pärast andeksandmist ikka veel pahutsen. Arvasin, et suutmatus kohe leppida on minu probleem.
Andres: Ma saan sellest aru, kuigi mulle tõesti ei meeldi samast asjast üha uuesti rääkida. Tõsi, kui mul endal on jäänud mõnest tülist okas hinge ja see jutuks on tulnud, pole Helika iial öelnud, et ah, vana asi, mis sest enam rääkida.
Kuidas teie suhe on muutunud?
Helika: Kaks nädalat pärast koolitust oli väga-väga lahe! Me olime nagu teises maailmas... Ilmselt see koosveedetud aeg, need tunded, mida jagasime ja meelde tuletasime… Peale tundlike teemade käsitleti seal ju ka teineteisele pühendumist, armastuse stiile, seksuaalsust ja sensuaalsust. Eks see kõik tõi teise head omadused taas erksalt esile. Super! Tundsin kogu aeg, kui kallis teine on.
Ja siis tuli esimene tüli. Väike asi. Sa vist leppisid midagi muud kokku samale ajale, kui meil olid plaanid… Niisiis jäin mina, kuulaja-kõneleja tehnikat arvestades, ootele, et küllap sa nüüd tuled ja selgitad. Ootasin kaks päeva. Lõpuks ütlesin ikka ise, kas ei peaks rääkima.
Andres: Jah, vana muster oli tagasi. Tundsin end süüdi ega tahtnud seda teemat arutada. Peast käis läbi küll, kuidas tegelikult käituma peaks, aga “mina” mu sees oli nii suur ja tähtis, et ei lasknud rääkida.
Helika: Koolitusvihikus öeldi ka, et võite pettuda. Lähete siit välja ja mõtlete, et nüüd on kõik superhästi. Aga vanad mallid ei kao nii kergelt. Mu pettumus oli eriti suur ehk sellepärast, et koolitusel kogesin, kuidas mu abikaasa oma tundeid täiesti uutmoodi väljendas. Seadsin kohe lati kõrgele – kui ta suudab olla koolitusel nii muljetavaldav, järelikult meil edaspidi kõik ongi nii! Siis aga mõistsin, et tundeküllus pole üldiselt meeste igapäevane harjumus. Praegu olen rahul ka selle edasiminekuga, mida me saavutanud oleme.
Teete te teineteisele ka rohkem üllatusi?
Helika: Jaa! Näiteks pole ta kunagi tahtnud saata SMSe. Talle see lihtsalt ei meeldi. Kui hiljuti Tallinnas olin ja tegime oma tavapärast õhtukõnet, katkes meie telefonikõne poole pealt. Ma ei saanud aru, mis juhtus, kuni tuli SMS: mul sai telefon tühjaks, head ööd, musi. Ei midagi erilist, kuid ometi oli see mulle tähtis – ta saatis SMSi sellest hoolimata, et klahvidel kirjutamine on talle vastumeelt!
Andres: No nii ületamatu see ju ka pole.
Helika: Ja väga mõnus soe tunne oli lugeda armastuskirja, mille koolituse lõpus teineteisele kirjutama pidime. Seda tohtisime lugeda alles kuu pärast. Selleks hetkeks, kui koolitus lõpeb, on emotsioonid niisugused nagu siis, kui oled teisega ainult kaks päeva tuttav olnud. Sa ei jõua teist ära vaadata, kõik, mis on vahepeal tuhmunud, on jälle ehedalt päikese käes. Tahad teisega lihtsalt olla… Selles kirjas on toonased emotsioonid sees.
Andres: Iga päev seda tunnet enam pole, argipäev on ju ikka midagi muud. Aga kahekesi olles jõuan jälle selle tunde sisse tagasi.
Helika: Kindlasti on meie ellu lisandunud värskust. Tuli jälle selgelt meelde, kui armas sa mulle oled.
MIS ON PREP-KOOLITUS?
PREP on selle aasta alguses Eestisse jõudnud paarisuhtekoolitus, mille esialgne idee oli toetada abiellujaid ja suhet alustavaid paare, et ennetada negatiivseid arenguid algavas kooselus. Koolitusel õpitakse rasketel teemadel rääkima, kõnelejat kuulama, tülisid lahendama ning teineteist väärtustama.
PREP sobib ka suhte värskendamiseks ja mõlema partneri heaolu kinnistamiseks paaridele, kes on juba aastaid koos elanud. Samuti võib koolitus muuta omavahelise käitumise mudeleid neil paaridel, kelle kooselu on juba halvenemas.
Lisainfo: www.rasedus.ee.
