Briti poissmehed Tallinnas on olnud aastaid kuum teema. Eelmisel suvel kirjutas meedia, et neid on majanduslangusega Tallinnast vähemaks jäänud – Eesti pealinn on odavaks lõbutsemiseks liiga kallis ja siia tulemise asemel eelistatakse hoopis Prahat või Riiat.
Mu logistika nõuab Tallinna vanalinnast ikka ja jälle läbi kõndimist ja minu subjektiivse tagasihoidliku arvamuse kohaselt on siin tänavu seksterroriste rohkem kui varem. Seksterrorist on varem kirjutanud Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques. Seksterrorist on turist, kelle vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ka soome-ugri ja slaavi verd kaunitarid.
Jah, mina olen just niisuguse seksterroristi sihtmärk: inglise keelt rääkiv seltsiv noor blond Tallinnas elav tütarlaps.
Olles toimuvast rohkem kui teadlik, sattusingi hiljuti kolme terroristi vabatahtlikusse pantvangi. Nimetage seda ajakirjanduslikuks eksperimendiks või uudishimuks, vastasin koos sõbrannaga Londonist pärit noormeeste kutsele baaris üks drink teha.
Olen ilmselt selline inimene, kes võib nautida õhtut nii kriminaali, kirjaniku kui kraanajuhi seltsis – seni kuni inimesed ise oskavad end piisavalt hästi avada. Olen avatud inimestele ja olukordadele ja püüan inimestele stereotüübi-vabalt läheneda.
Rääkisime poistega tühjast ja tähjast, õhtu kujunes üsna meeleolukaks. Mehed olid üllatunud, et mina ja sõbranna räägime nii suurepärast inglise keelt. Üllatus oli veelgi suurem, kui tahtsime oma jookide eest maksta - säh sulle idaeuroopat!
Peagi sai selgeks, olin sattunud siiski üsna klassikalise juhtumi otsa, mille sarnaseid toimub Tallinnas (ja ka mujal Eestis) ilmselt nädalas kümneid. Tallinnasse olid mehed jõudnud Helsinkist ning olid siin väidetavalt tööasjus. Mainimisväärt oli meeste suus muidugi tõsiasi, et tüdrukud on siin ilusamad ja alkohol on odavam. Kahe Tallinnas veedetud päeva jooksul oli nende kultuurikohtade nimekirja kuulunud:
Nimeta Baar
Hell Hunt
Molly Malone
Poissmeeste nimekirjast oli veel puudu Hollywood.
Jah, seksterroristid!
Oleksin võinud ettepanekust keelduda, kuid sattusin iseenda eksperimendi ohvriks. Hollywoodis oli kõik nii nagu varem, kui aastaid tagasi sinna sattusin: terroristid Eesti neidiseid piidlemas, kes missiooni neile sugugi raskeks ei teinud. Väljakutsuvad riided ja hõõrutavad puusad – appi, kuidas ma küll siia sattusin?!
Nähes, et minust ja mu sõbrannast pole suurt asja, leidis üks noormeestest silmapilk uue tüdruku, kellel polnud midagi selle vastu, et mõneks ajaks kokku kleepuda.
„Mul on oma noormees ja üldsegi on kogu see asi minu jaoks pigem sotsiaalne eksperiment,“ tunnistasin Stevenile, kes mind õõvastavalt piirama hakkas.
„Aga sa ju tuled meiega pärast hotelli sellegipoolest kaasa?“ küsis Steven.
„Kas sa teadsid, et Eesti kuulub rahvusvahelisel skaalal ühe suurima HIV-ohuga riikide sekka siin võid sa potentsiaalse viirusekandja otsa sattuda viis korda rohkem kui Euroopas keskmiselt,“ karjusin talle kõrva.
Olin ilmselgelt oma eksperimendiga liiga kaugele läinud, haarasin sõbrannal käest ja tormasime klubist välja.
Mõnikord tuleb leppida sellega, nagu asjad on: kui rumal minust arvata, et õhtu oleks võinud teisiti lõppeda. Isegi kraanajuht oleks mind oma seltskonnaga rohkem üllatanud.
