Kahe viimase ostuga avastasin, et olen oma tarbimisvalikutes muutunud loomingulisemaks. Viru keskusesse enam miskipärast ostlema ei tõmba, firmamärgi-riided on ülehinnatud, enamgi veel - need ei tundu enam isegi ihaldusväärt.

Milleks osta kallist toodet kui saan sama või sarnase emotsiooni odavamast? Olles piisavalt nutikas erinevate võimaluste leidmiseks, pole alternatiivid ju sugugi kehvemad.

Need kaks mainitud hiljuti soetatud eset olid 45 krooni maksnud suvekleit Viljandi kirbuturult ja 250 krooni maksnud tugitool Uuskasutuskeskusest Tallinnast. Mõlema ostu puhul andis toodetele väärtust juurde asjaolu, et tegemist oli hinna ja kvaliteedi suhtes heade leidudega.

Paljud inimesed pidid viimasel aastal muutma oma tarbimisvalikut – meil ei ole olnud muud valikut kui kokkuhoidlik olla. Inimene on õnneks kohaneja, ta oskab olukordi enda kasuks mõtestada. Kui kokkuhoiuga piisavalt kaua kohaneda, võib see kaasa tuua uue suhtumise - vähenõudlikkuse – säästlikkusest saab midagi enamat kui paratamatus, see saab osaks elustiilist.

Uusfrugalismi (neo frugalism ing.k) kontseptsiooni esitles Ameerika turu-uuringute firma GTR Consulting, kes avastas majanduslanguse ootamatu tagajärje, mis on säästlikkuse Ameerika noorte seas muutnud elustiiliks.

Ameerika teismelised on nappide tingimustega hästi kohanenud, uusfrugalism märgib seda, et kokkuhoidlikkusest on saanud trend. Kui noored soovivad endale kuumimat videomängu, siis ostavad nad pigem odava kasutatud eksemplari. Odavate toodete jahtimisest on saanud hasart omaette – Ameerika noortele tulevad appi Ebay ja Craiglist - trendikas on olla esimene, kes leiab odavaima pakkumise.

Uusfrugalist ootatab ihaldatud toodete soetamiseks allahindlusi. Kinno minemise asemel investeerib ta hoopis televiisorisse ja DVD mängijasse. Juukseid saab ka sõbrannal lõigata lasta ning odav kosmeetika annab ju sama tulemuse?!

Frugalism ei tähenda ainult taaskasutamist, see on omaette elustiil, mis võib, aga ei pea, haakuma rohelise mõtlemisega. Frugalist taaskasutab, ent väldib ahnet kapitalisti, sest raha (kulutatud aeg tehtud tööks) on talle liiga väärtuslik. Pole salata, et ka tootjate rõhumine keskkonnasõbralikkusele on viimasel ajal saanud äriks. Uusfrugalist ei osta tingimata mahetoitu spetsiaalsest poest, sest see on kallis. Uusfrugalist on loomingulisem -  ta leiab nutikad lahendused, kuidas saada mahetoit odava hinnaga näiteks otse tootjalt.

Uusfrugalist keskendub sellele, mida ta vajab, mitte mida ta tahab. Kallis ei tundu enam ihaldatav ja odavama eelistamine pole kompromiss, vaid suhtumine.

Eesti noori on viimased aastad iseloomustanud konsumerism – elustiiline orienteeritud tarbmine. Kas kokkuhoidlikkusest võiks majanduse tingimusest saada omaette elustiil?