Age Viira
Tundub, et välismaal õppimine ja töötamine või niisama seiklemine on saanud rahvuslikuks trendiks. Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques on oma raamatus „Minu ilus eksiil Eestis“ kirjutanud, kuidas Eesti tüdrukud kipuvad riigist ära kolima ja välismaal seiklusi otsima. Ta kirjeldab, kuidas Maarja tahab Eestist ära minna. Mis aga juhtub siis, kui seiklused maa ja mere taga muutuvad tõsisemaks ja Maarjal tekib välismaalasest poiss-sõber? Siit ka suhte edasist logistikat puudutav praktiline küsimus – kuidas ühildada kaks elu, kaks rahvust, kaks riiki?
Toetudes traditsiooniliste soorollide teooriatele on sotsioloogid väitnud, et kolimise otsus tehakse paarissuhtes mehe kasuks, lähtuvalt mehe karjäärist ja soovidest nii, et naine muutub seotud lahkujaks. Miskipärast eeldavad mehed, et naistel on lihtsam uue olukorraga kohaneda ja oma koduriiki hüljata. Eesti on ju vaene ja väike - eesti keelt on ka keeruline ära õppida!
Kas välismaal kooselu alustamine ikkagi kaalub üles sõpradest ja perekonnast eemaloleku ning sageli ka karjääri katkestamise Eestis? Millised oleks alternatiivid?
Esiteks, olgu öeldud, et ma usun armastusse, mis ei tunne riigi ega rahvuse piire.
„Vapper tüdruk,“ mõtlesin endamisi sõbranna pilte imetledes. Pole midagi ilusamat, kui lasta end armastusel kanda ja usaldada end kallima kätte.
Teiseks, ma usun ka kodumaa armastusse, eneseteostusse ja unistustesse. Partneri kodumaale kolimine võib (aga ei pruugi) tähendada kaotamist killukesest iseendast, oma kallitest lähedastest ja unistustest.
Minu rahvusetunnetus ja eneseteostuse tahe on liiga tugev selleks, et jäädavalt ära minna ja Eestiga igaveseks sidemed katkestada. Ma ei pea mu ennast liiga patriootlikuks eestlaseks, aga iga kord välismaalane on natukenegi huvitatud Eesti kohta rohkem teada saada, haaran ma sellest huvist kinni ning hakkan entusiastlikult Maarjamaad ja tema parimaid võlusid tutvustama. Üks päev ostsin paari Suva sokke lihtsalt sellepärast, et need on valmistatud Eestis - majandus ei ole siinkandis ju kõige paremas seisus ja kodumaist tootmist võiks tarbimise kaudu toetada, eks?
Samas olen ma maailmale avatud, tahan lasta end elul, võimalustel ja kohatud inimestel juhtida. Armastus on midagi igavest, aeg ja kohad ei oma tähtsust, oluline on teha kompromiss eelkõige iseendaga – leida see, mida MINA õigeks pean. Unustada ei tohiks, et kompromiss peaks olema mõlemapoolne. Välismaa mees pruugi tähenda alati kodumaaga sidemete katkestamist ja siit jäädavalt lahkumist. Alternatiivina võiks kaaluda:
- Meelitada kaaslane Eestisse elama (suvel on ju siin soe, eks!)
- Kaugsuhe - mõlemad partnerid elavad oma koduriigis ja regulaarselt käiakse üksteisel külas või kohtutakse riigis X.
- Vahetada riike, elades mõnda aega partneri koduriigis ja mõnda aeg Eestis
Kindel on see, et ka suhtes välismaalasega tuleks tunnetada vastutust eestlasena, soovi hoida oma identiteeti. Kõige parem moodus selleks on teha seda oma (tulevaste) laste kaudu, kellele õpetada eesti keelt. Omaette patriootlikuks väljakutseks saab oma välismaalasest kaasale eesti keele õpetamine.
Ka kaugel maa ja mere taga ei tohiks ära unustada seda täpikest maailmakaardil nimega Eestimaa.
