Viimasel kahel aastal olen õpingute ja töö tõttu elanud nii Hollandis kui Austrias. Hollandi põhjaosas asuvas Groningeni linnas oli turg linnakeskuse üheks lahutamatuks osaks.
Koos teiste tudengitega ühiseid õhtusööke ette valmistades sõitsime jalgratastega ikka turult läbi. Värskes õhus tundus kõik palju isuäratavam: menüüs olid muuhulgas kümned erinevad juustusordid, värske kala ja muidugi kohalikud ja eksootilisemad puu-ja juurviljad. Turul on need kaubad Hollandis alati odavamad kui poekettides.
Omaette teema on turulkäimiserõõm.
Turul harjutasin kaubitsejatega tihti kohalikku keelt, teinekord meeldis mulle lihtsalt inimesi ja kaubitsemist jälgida - rohke rahvahulk tekitas mõnusa kihava melu. Pärast oli tore kaup korvis jalgrattaga koju tagasi vändata. Minu hollandlannast korterikaaslasega said õhtusöögi planeerimine ja turul ostlemine toredateks hobideks: tänu soodsatele juurviljadele turul õppisin näiteks woki-roogi nautima.
Austrias Viinis elades jalutasin tihti läbi Nashmarkt’i, mis on linna populaarseim turg. Kuigi hinnad olid seal suhteliselt kallid, pakkusid eksootilised tooted ja nädalavahetusel avatud kirbuturg rohkelt uudistamisrõõmu. Pimeduse saabudes muutuvad Nashmarkti kohvikud ja baarid kohalike ööelu meelispaigaks, kus oli tore pärast tööd üks spritzer (vein segatuna mulliveega) juua. Vana-Euroopa riikides peab muidugi arvestama sellega, et pühapäeviti on kõik kauplemiskohad suletud.
Eestisse tagasi tulles olin juba mõttes välismaal õpitud turulkäimise harjumusega hüvasti jätnud. Miskipärast tekkisid silme ette Eesti räämas turuhooned ja kahtlase väärtusega kaup, mis ei tundunud üldse nii romantiline kui turg Austrias või Hollandis. Eestis ei olnud ma varem kunagi turule kippunud. Pealegi on turg Tallinnas olnud alati liiga kaugel sellest kohast, kus ma olen elanud.
Kolinud hiljuti Kalamaja piirkonda Tallinnas ja möödudes koduteel Balti jaama turust, otsustasin ühel päikeselisel kevadpäeval sellesse kohalikku basaari eelarvamustevabalt sisse kaeda. Olin meeldivalt üllatunud: peamiselt vähemusrahvastest kaubitsejad ning kaootilisus annavad turule nauditavat ehedust, kusjuures eesti keelega hätta ei jää.
Täitsin kiiresti oma turukoti eestimaiste juur- ja puuviljadega ning leidsin veel soodsad ammu tagaotsitud kummikud ja malmist teekannu kodu tarvis. Turulkäimine on saanud nüüd ka minu Eesti-elu harjumuseks. Kalamajast kaugemale minnes pakuks Tallinnas omaette elamust kindlasti üle 100-aasta vanune Nõmme turg ja ostlemine Keskturul. Eestist kaugemale minnes otsin kindlasti üles kohalikud kaubitsemise tuiksooned. Olen veendunud, et just turult saab kõige ehedama ülevaate kohalikest inimestest ja toodetest.
Balti jaama turg võiks olla turistile põnevaks kogemuseks, ent õnneks peatuvad Soomest tulevad turistidehordid sadamaturul ning vanalinnast kaugemale ei jõua. Oma välismaalt külla tulevatele sõpradele plaanin ringreisi tramm number ühega: alustades romantilisest Kadriorust, järgmine peatus kohustuslik vanalinn, edasi Balti jaama turule, lõunasöök kodus Kalamajas ja õhtune jalutuskäik eksootilises Koplis.
Selles veidi metsikus džunglis peab aga ka ettevaatlik olema: näiteks Balti jaama turult 3.50 maksvat moosisaia ostes veendu, et tädike seda mikrolaineahjus enne soojaks ei lase: see võib osutuda trikiks saiakese vananenud mekki varjata. Ja odavat kodutehnikat silmitsedes ei olnud ma üldse nende seaduslikus päritolus kindel.
Head ostlemist!
