Berliini asemel Tartu
Diana Gandera (17) vanemad töötavad Berliinis, tüdruk aga kolis Tartusse, kus käib koolis ja üürib elamist koos kahe sõbrannaga.
Ida-Virumaalt pärit Diana sai iseseisvust harjutada juba paari aasta eest, kui tema vanemad läksid Berliini tööle. Tüdruk ei jäänud siiski omapäi, vaid kümme aastat vanema venna hoolde. Kui 9. klass sai läbi, andsid ema-isa tütrele valida, kas ta jätkab kooliteed Eestis või Saksamaal. Diana otsustas jääda kodumaale. “Saksa keel mind ei hirmutanud, küll aga teistsugune koolisüsteem ja Berliini suurus,” põhjendab ta. Tütarlaps seadis sammud hoopis Tartusse ja astus prantsuse keele süvaõppega Descartes’i lütseumi. “Tartu oli minu unistuste linn,” tunnistab ta.
Esialgu üüris hakkaja neiu tuba eramajas. Algus oli raske: uus kool, elukoht ja kaaslased. Esimestel kuudel polnud tal ka arvutit. Tänu sellele süüvis vastne gümnaasiumiõpilane juturaamatutesse, aga ikka puges vahel hinge üksindusetunne. Mõnikord mõtles Diana, et ema-isaga oleks elu palju kergem, siis ei peaks kogu aeg ise süüa tegema ja koristama. Ei peaks olema juba täiskasvanu! Aga üsna pea tekkis tal oma sõpruskond ning elu läks palju lõbusamaks.
Sel aastal jagab Diana koos kahe sõbrannaga kolmetoalist üürikorterit. “Nüüd on alati, kellega rääkida,” ütleb ta. Jah, ka tülitsemiseks on loodud võimalus: igaüks võib enda järel oma toa ukse valjusti kinni lüüa. Kas ainult noortest koosnev seltskond ei lähe vahel liiga üleannetuks? “Ei, me ei pea suuri pidusid. Sõbrad käivad vahel külas, aga ma ei luba õhtuti muusikat liiga valjuks keerata.” Ka õppimist võtab Diana tõsiselt.
Paari nädala tagant sõidab ta koju venna juurde. Vaheajad veedab Diana enamasti vanemate juures Berliinis, aga tänavusteks jõuludeks ootab tüdruk ema-isa koju. “Ema ja isa helistavad tihti ning muretsevad mu pärast, ent olen piisavalt arukas, et seada iseendale piire.”
Kas nii suure vahemaa tagant on võimalik vanematega ka tülitseda? “Nähvamist tuleb ikka ette, kuid pole ju mõtet telefoniarveid tüli käigus suureks ajada,” naerab Diana. “Olen puberteediaja mässumeelsusest üle saanud. Siis tahtsin poole ööni väljas olla, aga isa oli range.”
Missugune on omapäi elavate neiude toidulaud? “Ei-ei, me ei maiusta ainult šokolaadi ja kartulikrõpsudega, me ikka hoolime oma tervisest,” kinnitab Diana. Koolis sööb ta alati sooja toitu. Diana Jõhvis elavad vanavanemad saadavad tüdrukutele vahel memme valmistatud küpsetisi.
Diana lööb kaasa kooli näiteringis ja laulukooris. “Olen väga õnnelik, et õpin just Tartus. Siin on nii palju noori ja kogu aeg toimub põnevaid üritusi.” Tüdruk usub, et jätkab edaspidi õpinguid Tartu Ülikoolis. Ja tal poleks midagi selle vastu, et elada kaugemas tulevikus Tartu lähistel eramus.
Kas Diana on mõnel raskel hetkel vanematele lahusolekut ette heitnud? “Ei. Vanemate tiiva all elades ei saa eal sellist kogemust nagu üksi. Kui sinu eest kõik ära tehakse, on hiljem elus raske hakkama saada,” leiab ta. Küll aga soovitab tütarlaps iseseisvasse ellu astuvatele noortele hankida endale kaasüürilised. Sest päris üksi on ikka veidi raske.
Pikad õhtud
Helena Jugapuu (18) jäi pärast vanaema surma üksi nende Haapsalu koju. Ema Annely elab koos noorema tütre ja elukaaslasega maal.
Helena kodu asub hubase Haapsalu vaikses eramurajoonis, kõrvaliste pilkude eest suurte kuuskede ja elupuudega varjatud majakeses. Peaaegu terve oma elu koos vanaemaga elanud tüdruk jäi pool aastat tagasi pärast memme surma üksi. Vanaema kaotus oli Helenale väga raske. “Siin majas on palju mälestusi, tahtsin väga siia edasi jääda. Ma pole iial nõus seda maha müüma!”
Helena ema Annely Jugapuu töötab ühes Haapsalu spaas massöörina ning elab koos noorema tütre, eelkooliealise Maria-Eliisa ja elukaaslasega maal. Helena vend Siim on täiskasvanu ning elab omaette. “Ema käib tihti pärast tööpäeva minu juurest läbi, mõnikord kütab ahju, kui ma ise ei viitsi. Vahel peseb pesu. Ta on suureks toeks. Seda küll pole, et pere mind ei aitaks.”
“Emana ju ikka muretsen oma laste pärast. Vahel liigagi palju, näiteks helistan õhtu jooksul mitu korda,” tõdeb Annely. Kuid ta on kindel, et tõeliselt iseseisvasse ellu astudes on Helenal kaasa võtta tubli annus enesekindlust ja kogemusi.
Maale pere juurde elama tüdruk ei kipu. “Kõik mu sõbrad on linnas. Ema ei lähe ühelgi hommikul täpselt kella kaheksaks tööle, aga bussi nii vara ei tule. Maal pole mul omaette tubagi, kus rahus olla ja õppida,” põhjendab neiu.
“Muidugi on üksi elades hea, et keegi ei käsuta ega ütle, millal pean koju tulema ja mida tegema. Koristan ja pesen nõusid siis, kui tuju on,” räägib tüdruk. Siiski tunneb ta õhtuti pisut kõhedust. “Kui pimedaks läheb, kipun igasugu häälte peale ette kujutama, et keegi nokitseb akna või ukse kallal. Ja õhtuti pole eriti midagi teha ega kellegagi rääkida. Siis passin üksinda arvutis.”
Enamik vanematega elavaist noortest ei vaeva pead sellepärast, et elutoa vaip on must või pesemata nõud kuhjuvad kraanikausis. Nagunii ema kannatus katkeb ja ta teeb ise kõik ära. “Hea, et pean koristama ainult enda järelt. Tihti tabab mind selline koristamistuhin, et ei lõpeta enne, kui maja läigib,” kõneleb tüdruk.
Süüa teha Helena siiski eriti ei viitsi. “Paarist võileivast saan kõhu täis. Aga näljas ma kindlasti pole!” Toidupoes käib neiu umbes kahe nädala tagant, tavaliselt ostab kanafileed ja mõnd salatit. “Võib-olla istun isegi liiga sageli kohvikus. Aga kui ostaksin koju rohkem süüa, kulutaksin ikka sama palju või rohkemgi,” leiab ta.
Helena hooldada on ka aed. “Niidan muru, rohin peenraid, korjan õunu. Teen kõike, mis vaja.” Tüdrukul on plaanis võtta endale kutsikas – et oleks, kelle eest hoolitseda ja kes pakuks seltsi.
Helena sõnul tunneb ta end päris täiskasvanuna. “Nojah, ma olen ju kõige eest vastutav. Pean vaatama, et kodu oleks korras, uksed lukus ja aknad kinni. Et maja püsiks püsti ja mul oleks siin hea olla.”
Tugev side
Svea Talving (51) on kolme täiskasvanud tütre ema. Ajal, kui ta töötas välismaal, ning hiljem, kui rajas maakodu, valis noorim tütardest, Britta, omaette elu.
Svea: “Kolmanda tütre sündides pühendusin tõeliselt oma lapsele – kas tõesti väikese varuga ette? Olin enda arust lastega kogenud ja tark, kasvatanud kooliealiseks kaks vanemat tütart, ja nüüd võtsin aega magustoidulapsega tegelemiseks. Elu sõelus me fantaasiamaailma mänge ja vastupidi. Sellest sündis 1995. aastal meie ühine raamat “24 päkapikujuttu”. Minult on küsitud, kas raamatu-Britta on “päris”. Jah on. Koos oma jonnaka juuksetutiga, mida ainult jutulugemise abil oli võimalik kammida. Et pesta vannitoas käsi, vajasin ta nõusolekut, s.t taas üht lustakat juttu. Hiljuti kuulsin, et selline, juttude-lugudega lähenemine on USAs tuntud kui psühholoogiline meetod panna inimesi vajalikke asju tegema. Tookord lähtusin sisetundest. Ema ja lapse vahel pidi olema mäng, see oli kontakt.
Kõik hilisemad aastad – ühine kooliminek, pikad autosõidud õhtuti pärast minu toimetusetööd, sõit iga ilmaga Lahemaa kodusse – olid ettevalmistus lapse iseseisvumiseks. Ma poleks arvanud, et lähen välismaale tööle, rajan uue eluaseme, nii et tema elab linnas, mina ise maal, või luban teda varakult poiss-sõbra kodusooja peresse, sest meie majaehitus on pooleli. Ometi läks kõik just nii.
See oli tema otsus jääda Eestisse, kuniks vanemad läksid tööle teise riiki. Kõne all oli küll diplomaatide laste kool, kuid tütar valis Eesti ja oma keskkonna.
Koosolemise hetkede väärtus – neist teadsime palju, omavahel. Kas meie suhe, side oli sellevõrra nõrgem, armastus väiksem? Seda ma ei usu. Saime koosolemistest rikkaks, kasvasime vapralt kahekesi. See oligi aeg, mil õppisin noorimat last ja ka oma teisi tüdrukuid tõeliselt kuulama. Kaks vanemat läksid samal ajal ülikooli, seejärel mitmeks aastaks teise riiki elama. Kas me armastasime üksteist sellevõrra vähem? Vahemaad ei loe. L o e b omavaheline side. Ja kallistusel on suurem väärtus, tõepoolest. Digilaps on ikka kättesaadav. Digiema ka. Mul pole blogi, tütardel on, ja nii loen sealt aegajalt ka iseennast. Kui laps on eemal ja peab ise hakkama saama, oskad ka telefonis pooltoone kuulatada – kas ta hääl siristab muretult kooliasju või on tavajutu taga murelik mõte.
Kõik ei ole ega peagi olema elus nii sile ja lihtne. Meil pole olnud tüüpilist, üheksast viieni tavaelu, ühtki etteplaneeritavat nädalat. See oli mu väiksele, suureks kasvavale tütrele tõsine iseseisvusproov – elada linnakorteris, jõuda hommikuti õigel ajal kooli, olla söönud ja õppinud. Ta ema täitis korraga kaht rolli, oli kahe kodu vahel, vahepealsetel aastatel mõlema vanema eest, majandas, kavandas, töötas, ülikoolitas kõiki kolme – see on ju nii tavaline.
Vahel riidlesime ka, ja leppisime. Aga alati on säilinud positsioon: meie emme, minu ema – ja minu kallis tütar, tütred – loomulikult.
Kaua puhkeb tuppa toodud pojengi jonnakas õienupp, pisar küljes? Mõtled ikka, et avaneb, ei avane, milline on ta õis? Mis on siis sellest jonnaka juuksetutiga tüdrukust saanud? Ta läbis keeruka teismeliseea ja puhkes õide. Üks vanemaist õdedest kirjutas hiljuti oma noorimast õekesest: plekke ta ei salli ja raamatud peavad tal kodus olema, järelikult on meie pere laps.
Ärge otsige olukordi, kus kõik peab olema ettenähtud kindakirjamustris. Otsige oma lastega kontakti.”
