Berit ja Terje on tüdrukud, keda iga rutiini langenud kontoritöötaja natukene kadestab. Viis, kuidas nad peaaegu murevabalt mööda maailma rändavad, toob endassegi reisikiheluse. Tüdrukud möönavad, et „tavalise turisti kombel“ nad uusi maid avastama ei lähe. Neile on võõrad pakettreisid, kindlates hotellides ööbimine ja kambakesi teiste turistidega tuuridel käimine. Nad tahavad ise avastada, ise kogeda, ise nuusutada ja ise maitsta.
„Me üritame oma blogi kaudu inimestele teada anda, et nad võiksid reisides olla avatumad, võiksid hoida kohalike ligi, püüda rääkida kohalikku keelt,“ räägib Terje. „Kohalikud teavad ju kõige paremini, mis kuskil toimub.“ Berit jätkab: „Kui sa oled kodus, siis on sul oma kindel seltskond, kellega sa läbi käid ja sul pole rohkem vajagi. Aga kui sa oled reisil, siis tekib esiteks üüratu vabaduse tunne ja teiseks julgus suhelda esmapilgul kummalise inimesega. Ei tasu eemale lükata suvalisi inimesi, kes esmapilgul tundub näiteks tüütu. Alati tuleb ära kuulata, mis neil öelda on, ja jumal teab, kuhu nad sind lõpuks viia võivad.“
Suru alla hirm ja eelarvamused
Beriti ja Terje põnevate reiside saladus peitubki eelarvamuste allasurumises. Inimene, kes sulle tavaolukorras tundub hirmutav, võõras ja veider, võib osutuda – ja üldjuhul osutubki – armsaks, toredaks ja sõbralikuks. Ka nemad peavad hoolimata suurest kogemusest teinekord oma hirmudele silma vaatama ja mõtisklema: kas see sinise silmaga vene rullnokk on ikka mees, kelle auto peale tasuks istuda? Ning hiljem on nad olnud tänulikud, et hirmu alla surusid, sest just see sinise silmaga rullnokk oli tohutult armas ja tore poiss ning lasi neil lõpuks oma Ladas öö veeta, sest hotelli minna ei saanud – Venemaa bürokraatia käsi astus vahele. Küll ei olnud ühes hotellis kohal registriraamatu täitjat, teises aga puudusid vajalikud blanketid.
Avantüristid räägivad kergelt muigel suuga ka hiljutisest kogemusest Moskvas, kus nad end ühel hetkel kell 1 öösel äärelinnast avastasid. „See on kõige ohtlikum koht üldse, kus olla!“ rõhutab Terje. Nad pidid kohtuma couchsurfing’u kaudu tuttavaks saanud meesterahvaga, antropoloogiadoktoriga, kes neid enda juures majutada lubas. Kuid sel otsustaval hetkel ei võtnud mees enam telefoni vastu. Tol öösel aitasid neid taas kohalikud noormehed, kes pakkusid tüdrukutele öömaja. „Järgmine päev siis mees helistas, et ta on arreteeritud,“ naerab Terje. Purupurjus doktor viidigi kainerisse, aga enne andis ta tüdrukutele oma korterivõtme: minge ja olge. „Ja kui ta kainerist välja tuli, siis võttis pudeli viina ja nii me tähistasime,“ naerab Berit.
Kolmas juhtum, mis iseloomustab hästi eelarvamustest ülesaamise kasulikkust, leidis taas aset Venemaal. Nimelt läksid Berit ja Terje Venemaale õppima (kogu selle suure reisimise kõrvalt on mõlemad tüdrukud ära kaitsnud oma bakalaureusekraadid ning õpivad praegu magistriõppes). Etnoloogiatudengitena tahtsid nad üles otsida handid ja neenetsid ning tutvuda šamaanikultuuriga. Berit oli paar päeva varem ees ära läinud ja Terje sõitis talle rongiga järele. Kupeekaaslaseks sattus talle peletava välimusega „tätoveeritud, musklis siberi mees“, kes aeg-ajalt Terjele õuna ja šokolaadi ulatas. Reisi lõpus vahetasid nad telefoninumbreid ja kui Terje nägi, et omapäi ühtki šamaani üles ei leia, saatiski rongikaaslasele sõnumi palvega neid šamaaniotsingutel aidata. Mees vastas sellele lihtsalt ja konkreetselt: „Zavhtra u menja buudjet šaman.“ Ja nii veetsidki Berit ja Terje polaarpäeva valguses kaks väga lõbusat ööd-päeva, jutustades šamaanidega nende elust ja kultuurist.
Positiivse eelhäälestuse jõud
Aga kust ikkagi tuleb see julgus? Iga inimene, kellega kokku puutud, ei pruugi ju osutuda heaks ja toredaks? „No mingil määral on julgus sisse kodeeritud ja kaasa sündinud,“ arvab Terje ning tütarlapsed tunnistavad, et ka õnne ja juhust peab olema. Samuti usuvad Avantüristid, et palju on kinni ka mõtlemises: kui sa ikka hirmsasti kardad, et juhtub midagi koledat või saad jubeda tõve külge, küllap siis nii ka läheb. Neid on saatus küll kõiksugustest haigustest-tõbedest säästnud, kuigi vaktsineerimise „täispaketti“ pole endale teha lasknud.
„Me teeme nii, nagu kohalikud teevad,“ räägib Berit. „Kui kohalikud võtavad näiteks malaariatablette, siis võtame meie ka. Aga kui nad lihtsalt naeravad selle peale, siis tundub natuke mõttetu...“ Paar korda on küll ette tulnud ka külmetust ning näiteks Ecuadoris pidi Berit laskma endal hamba välja tõmmata. See lugu peaks olema lohutus igale eestlasele, kes siin hambaravi kvaliteedi üle kurdab. „Ecuadori hambaarst tõmbas mul hammast välja kaks tundi ja niimoodi, et verd pritsis, ise rääkis samal ajal mobiiliga. Ma ei saanud pärast seda kaks nädalat süüa, mul lihtsalt ei tulnud suu lahti... Ühesõnaga, see oli kohutav.“
Kõhutõvedest hoidumiseks kasutavad tüdrukud sama „tee, mida kohalikud teevad“-nippi. „Söö seda, mida pakutakse ja mida kohalik ise sööb. Võib-olla koht näeb välja eriti räämas, aga kui seal on paarkümmend inimest söömas, siis järelikult on hea toit,“ arvab Berit. „Kõrval võib seal samas olla aga üles vuntsitud euroopalik koht, mis on tühi – siis sealt võivadki tulla need kõhuhädad. Paljud turistid kurdavad, et kõht korrast ära. Aga vaata siis ette, kus sa sööd!“ lisab Terje ning meenutab, kuidas enne Indiasse sõitu nad siiski hakkasid teadlikult oma immuunsüsteemi tugevdama ja seda üsna lihtsal kombel: näiteks kui võileib maha kukkus, siis korjasid nad selle üles, puhusid peale ja sõid ikka ära.
Reisid hoiavad sõprussuhte värskena
Kõigi oma seikluste jooksul pole tüdrukud teineteisest veel ära väsinud. Berit ütleb naerdes, et Eestis tülitsevad nad rohkem kui reisides. „Reisidel oleme küll palju koos, rohkem kui Eestis, aga...“ „Aga reisides on see ühine projekt, mis meid koos hoiab,“ lõpetab Terje lause. „Reisikaaslasega on väga oluline, et oleks ühine pind, ühised huvid ja suhtumine ümbritsevasse.“ Pealegi hoiavad rännakul suhte värskena ka pidevalt peale tulevad uued kogemused ja muljed.
Praegu plaanivad tüdrukud juba järgmist reisi, sest viimasest on ju väga palju möödas – see oli augustis, kui sai mööda Euroopat roadtripitud... Tüdrukud arvutavad, et praegu ongi kõige kauem Eestis paigal oldud, lausa kolm ja pool kuud. Ometi vajavad nemadki paigaolemisaega, et kogetut seedida ja endast läbi lasta. „Alati pärast reisi on see tunne, et ei taha kedagi näha ega ei helista kellelegi, olen täiesti omaette, mõtlen omi asju...“ ütleb Berit. „Pärast reisi, jah, küll selline tunne, et tahad seedida ja mõnuga olla. Elutempo on märksa rahulikum. Ma kontsentreerun peamiselt iseendale, tegelen oma huvidega... Aga siis tekib jälle kärsitus...“ Berit ja Terje hakkavad naerma. Järgmise reisi jaoks on neil raha juba olemas, sihtkoht ainult veel teadmata. Aga kindlasti tuleb see reis väga põnev.
Berit Renseri ja Terje Toomistu „Seitse maailma
Avantüristide seiklusrikas elu andis neile mõtte ka panna üks elavaim elamus – viiekuuline rännak läbi Lõuna-Ameerika – kirja romaanina. Kuigi järjepidevalt on nad pidanud blogi, kuhu kõik reisikirjad on üles saanud, on äsja avaldatud „Seitse maailma“ natuke teistsugune. Seal põimuvad päriselu ja unenäod, tegelikkus ja fantaasia. Romaan on küll inspireeritud päriselust, kuid autorid ütlevad, et tegu on ilukirjandusega.
Paljaks röövitud peategelased on sunnitud leidma lahenduse reisi jätkamiseks. Sellele järgnev lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak ei vii ainult kõrbetühjusesse, džunglisügavustesse ja pöörasele paaditripile mööda Amazonast. Peruu kolme maagilise-psühhedeelilise taime vägi ja šamaanilaul lennutavad tulise jutiga ka sisekosmose kirkamatesse soppidesse, kust igaüks leiab oma maailma.
