“Ma ei ole keemik, teadlane, kokk ega n-ö roheline,” kinnitab Erin, kelle sulest on varem ilmunud mitmed põhjalikud kaloriraamatud neile, kes jälgivad oma toidusedelit ennekõike kehakaalu silmas pidades. “Tegin selle uurimuse ennekõike enda jaoks, aga ta sai nii mahukas, et algselt endale taskusse pistetava spikri asemel tuli välja terve raamat.” Ta tõdeb, et E-ainetes selguse saamise uuringute aasta muutis tema elus üsna palju, eriti selles suhtes, mis puudutab tema pere igapäevast toidusedelit.
“Inimesed ei tea sageli isegi elementaarset, tootjad ja teadurid annavad paljude asjade kohta oma huvide suunas kallutatud infot,” teab Angelika, kes oma vaba aja arvelt on nüüd saanud seletused paljudele keerukatele terminitele toidupakkidel. “Paljude ainete mõju tegelikult veel ei teata, alles uuritakse, kuid samal ajal me sööme neid igapäevaselt! Ainete mõju võib avalduda pika aja jooksul akumuleerudes või siis koosmõjus teiste ainetega, mida tarbime mõne teise toiduaine koostises.”
E128 hoiatav näide
Mõnda aega tagasi oli punane toiduvärv tähisega E128 kasutusel kogu maailmas nii lihtoodetes (näiteks hamburgerites), alkoholis, karastusjookides kui ka kosmeetikas. Seda erksat värvainet, mis limonaadi laste jaoks lustakalt punaseks tegi, valmistati kivisöetõrvast, nagu ka mitmeid teisi sünteetilisi toiduvärve. Ainet kasutati intensiivselt aastatel 1994–2007, kuid 28. juulil 2007 keelustati see ootamatult päevapealt, sest uurijad olid leidnud tõendeid aine kantserogeensuse ehk vähki tekitava mõju kohta ning see osutus olevat inimorganismile mitte lihtsalt ohtlik, vaid väga ohtlik. Ometi oli toiduainetes seda kasutatud 13 aastat! Numbriliselt järgmine punane värvaine E129 (ja veel viis värvainet) on hetkel enamikus riikides siiski lubatud, kuigi järgmisest ehk 2010. aastast peaks lisatama seda sisaldavatele jookidele, kondiitritoodetele ja maiustustele hoiatus, et aine võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele. Mõelgem sellele, et laste keskendumishäired ja hüperaktiivsus on üleilmsete probleemidena umbes sama vanad kui E-värvide kasutamine lastele suunatud maiustustes ja jookides. 1980ndatel algas toiduainete massiline värvimine ja ülipikk säilitamine, lihtsalt väikese vahemärkusena toogem sel nädalal meedias avaldatud tõdemus, et hetkel epideemia mõõtmeid võtva H1N1 ehk seagripi nakatumise riskigrupiks nr 1 on 80ndate järel sündinute ehk praegu alla kahekümneste põlvkond. Seosed, nagu öeldud, pole üksühesed, kuid uurides Angelika koostatud E-ainete raamatut, tabab iga ema võpatus, tõdedes, kui palju keemiat meie lastele suunatud toodetes sisaldub.
“Asjad on viimaste aastatega, kui toiduainete pakkidele peab olema kirjutatud tema koostis, siiski silmnähtavalt paranenud,” ütleb oma igapäevaste toiduainete ostmiseks ja nende koostise väljaselgitamiseks luupi käekotis kandev Angelika. “Vaid väga halbadest ainetest koosnevaid toiduaineid enamikust meie korralikest poodidest siiski ei leia. Paljud kommid pole enam nii väljakutsuvalt värvilised, sama võib öeda ka mõnede karastusjookide kohta.”
Seos haigustega
Tänu sellele, et tootja on kohustatud märkima kõigi tootes sisalduvate ainete loetelu pakendile, on võimalik teha valikuid, võttes aluseks ainete ohtlikkuse tervisele. Angelika Erin on uurinud toiduaineid ka nende tõestatud suhtes haigustega ning tabel haiguste ja E-ainete seostest on pikk ja hirmuäratavalt muljetavaldav. Nii saab näiteks teada, et 20 toidus kasutatavat värvainet võib kutsuda esile unehäireid, 22 levinud säilitusainet aga agressiivsust ja käitumishäireid.
Meie toidulaua kemiseerimises ei saa süüdistada ka ainult tootjaid. Sageli püüavad tootjad vähendada lisaainete sisaldust toidus, kuid siis ei võta kaubandusketid tooteid enam müüki, sest liiga lühikesed realiseerimisajad pole kaubakettide jaoks kasulikud. Tootja on sundseisus – tahad müüa, pikenda tähtaega, selleks aga tuleb muuta toote koostist. Nii on selle aasta jooksul märkamatult poelettidelt kadunud üks lapsesõbralik viinerisort, kus pakendit uskudes polnud sees säilitusaineid. Tootjate kinnitusel ei võta poed neid lihtsalt müügile, kuna realiseerimisaeg jääb lühikeseks.
“Kahtlane pole mitte pikk loetelu pakendil, vaid hoopis selle loetelu puudumine,” teab Erin. “Peaaegu pole olemas valmistooteid, kus E-aineid üldse ei sisalduks. Seega pole võimalik neid täiesti vältida, küll aga on võimalik säästa ennast ja oma peret kõige ohtlikumatest lisaainetest, lugedes pakendilt hoolikalt koostisainete nimistut.”
Niisiis on saamas üheks nüüdisaegse perenaise moodsaks käekotilisandiks luup, sest enamik lisaainete loetelusid on pakenditel silmaga eristamatus ülipeenes kirjas. Luup üksi muidugi ei aita, oluline on endale E-ainete liigid selgeks teha, siis saab ka aru, millised neist on ohtlikud ja millised toiduga paratamatult kaasnevad.
Mida süüa, mida mitte?
Kõige parem on Angelika arvates ise süüa teha ja kasutada maitsestamiseks vanaemade kombel pipart, soola, looduslikke ürte, millest paljudel on ka tervistav toime. “Vaheta töödeldud toit, valmistoidud ja kiirtoidud värske kala, lahja liha, puu- ja köögiviljade ning riisi ja pajatoodete vastu,” õpetab Erin. “Eriti tasub vältida selliseid tooteid, milles on korraga mitu sünteetilist ja kahjulikku E-ainet, nagu keeksid, konservid, kiirnuudlid, mitmed kommid jms.” Toidusedelis tasuks vältida järgmisi toiduaineid:
¤ sünteetiliste värvainete, säilitusainete, maitsetugevdajate ja suhkruasendajatega toiduained,
¤ kartulikrõpsud, friikartulid, liigselt praetud kartulid,
¤ margariinid ja määrdejuustud, mis sisaldavad transrasvhappeid,
¤ vorstid, sardellid, viinerid.
