Me kiidame last, kui ta saab hakkama meile meelepärase käitumisega, ja karistame, kui käitumine on meie arvates mittesobiv. Karistamise all pean silmas kõike, mis on lapse silmis ebameeldiv – noomimine, sikutamine, moraali lugemine, üksi jätmine, hinnangute andmine ja siltide kleepimine, hirmutamine ja ähvardamine. Me karistame oma lapsi kõige paremate kavatsustega ja eelkõige seetõttu, et meid endid on samamoodi kasvatatud ning selline käitumisviis on olnud meie ühiskonnas tavaks. Me ei oskagi teistmoodi ja paljud ei teagi (ega tahagi teada), et on olemas veel teisigi võimalusi.
Uuringud näitavad, et meie inimesed, sealhulgas ka lapsed, on ühed õnnetumad siin maailmas. Saame sellele kinnitust vaadates inimeste nägusid näiteks bussis või poes. Samasugune energia saadab meie lapsi koolides ja paljudes kodudes.
Kuidas siis teha nii, et meie lapsed oleksid samaaegselt sõnakuulelikud, korralikud ja õnnelikud?
Järgneva käitumisviisi eelduseks on teadmine, et kõik inimesed on sotsiaalsed olevused. Me sünnime suhtest; me tunneme end õnnelikuna, kui meie suhted on korras; me saame haiget suhetes ja me terveneme suhetes. Katsed ahvibeebidega on näidanud, et kui täita kõik nende füsiloogilised vajadused, kuid samas eraldada nad kõigest elusolevast, siis nad peagi surevad. Seega, me kõik vajame armastavaid suhteid, et olla elus ja tunda end õnnelikuna.
Armastav reguleerimine
Selle artikliga ärgitan ma kasutama laste käitumise armastavat reguleerimist. See on viis, kuidas lapsevanemad saavad lapsi eksisammude eest hoida, suurendamata nende kurbust ja alaväärsust ning takistamata sisemise õnne arengut.
Kujutage ette, et teid saadetakse töölähetusele Jaapanisse ja sealne kultuur ning tavad on teile täiseti tundmatud ja võõrad. Tõenäosus, et käitute tahtmatult ebaviisakalt või kohmakalt, on vägagi suur. Kuidas soovite, et teised teie apsakatele reageeriksid? Kas noomimine ja karistamine suurendaks teie enesekindlust ja soovi sinna kauemaks jääda? Kas tõrjumine ja eraldamine oleksid vahendid, mis tõstaksid teie motivatsiooni teha edaspidi suuremat koostööd? Vist mitte.
Lastega on suuresti samamoodi. Nad tulevad meie perre ja siinsesse ühiskonda, omamata teadmisi ja oskusi, kuidas edukalt toimetada. Olles väga uudishimulikud, avatud ja armastavad, on nad valmis tegema kõik, et teie tähelepanu ja armastust välja teenida. Nad võtavad omaks teie käitumise ja kasutavad seda parimal viisil, et ellu jääda.
Ei ole kahtlustki, et lapsi peab nende ebaküpse mõtlemise ja võimalike õnnetuste eest kaitsma. Kogemused näitavad, et parim viis on seda teha armastava reguleerimisega, mitte hukkamõistva distsiplineerimisega. Parim viis on lihtsalt lõpetada lapse kahjulik või ohtlik käitumine, lisamata sinna midagi muud ebameeldivat.
Viga ei pea panema kannatama
Tihtipeale näeme lapsi tegemas asju, mis meid hirmutavad või tekitavad piinlikkust. Siinkohal oleks otstarbekas seda ka väljendada, kuid oluline on edastada info läbi oma maailmanägemuse, mitte lõpliku tõena. Näiteks te avastate, et teie seitsmeaastane laps on rikkunud reeglit ja läinud rattaga sõiduteele sõitma. Sel puhul on mõistlik talle öelda, et kuna ta on teile ütlemata kallis ja teil on hirm, et temaga võib juhtuda õnnetus, siis tagate edaspidi tema turvalisuse sellega, et ta tohib rattaga sõita vaid teiega koos olles. Kui nüüd lisate veel muid karistusi – ei anna taskuraha või ei luba üldse rattaga sõitma –, järeldab laps sellest, et tahate teda oma vea pärast kannatama panna. Ta õpib ennast iga eksimuse eest hukka mõistma ja kokkuvõttes nõrgestab see tema võimet vältida ohte. Samuti võib hirm eksida takistada edaspidises elus ettevõtlikkust ja valmisolekut seista oma vajaduste ning soovide eest. Laps õpib kartma teiste hukkamõistu ning tõrjutust ja ebaõnnestumise korral eemaldab end juba ise, ootamata kaaslaste arvamust. Võib juhtuda ka nii, et sooritatud tegevus on pälvinud teiste tunnustuse, kuid iseenda hukkamõist ei lase siiski oma tegudest rõõmu tunda ja tulemuseks on depressioon.
Käitumise armastav reguleerimine on alternatiivne lähenemisviis, tulemaks toime laste kontrolli alt väljunud käitumisega. Niisiis, te lõpetate soovimatu käitumise, kuid teete seda nii, et ei koorma last lisakurvastusega ega jäta teda ilma vanemlikust soojusest ja imetlusest. Vastupidi distsiplineerimisele ei muuda käitumise armastav reguleerimine laste ja vanemate vahelist suhet jahedamaks ega õpeta lapsi endasse negatiivselt suhtuma. Pikaajalisem eesmärk on aidata lapsel arendada püsivat oskust teha häid otsuseid ja nautida nende tagajärgi.
Kinnita, et hoolid
Armastavat reguleerimist ei tohiks segamini ajada kõikelubava järeleandlikkusega, mille puhul jääb ohvriks lapsevanem, kes kardab kaotada oma lapse armastust või näitab lapse suhtes üles ükskõiksust ja tüdimust.
Kui suudate kinnitada oma lapsele järjekindlalt, et hoolite ja armastate teda ning tema aitamine (tutvustamaks talle siinset kultuuri ja tavasid) on teile suur rõõm, siis tagate lapsele esmase õnnelikkuse igaveseks ajaks ning teie suhted jäävad teineteist toetavaks ja armastavaks.
Peaksite vältima olukordi, kus teie laps tunneks vihastades või ärritudes häbi, peaks end halvaks või arvaks, et te ei taha temaga enam tegemist teha. Sellised olukorrad õpetavad lapsele oma tundeid alla suruma ja nendest mitte kellelegi rääkima. Halvimatel juhtudel lõpevad sellised õpitud käitumised suitsiidide, krooniliste depressioonide, alkoholi liigtarvitamise, narkosõltuvuste või miks mitte ka töönarkomaaniaga, kuna neil inimestel puudub võimalus oma hirme ja muresid kellagagi jagada.
Kõigil vanematel on elus hetki, kus kannatus on katkenud ja igasugune piir ületatud. Sel juhul on isoleerimine parem lahendus kui lapse löömine või muul moel karistamine. Võib tulla ette olukordi, kus õnnetuse vältimiseks tuleb rakendada kõige karmimaid meetmeid. Samas, kui tegu pole eluohtliku situatsiooniga, siis enne kui plahvatate, andke oma lapsele teada, et vajate aega enda kogumiseks ja omaette olemiseks ning tulete tagasi niipea, kui olete rahunenud. Seejärel lubage endale mõned minutid sügavaks hingamiseks ja olukorra hindamiseks. Peagi võib selguda, et tegelik ärrituse põhjus pole sugugi lapses, vaid liigses väsimuses või hoopis armastuse puuduses iseenda suhetes. Soovitan alati meeles pidada teada-tuntud ütlusi, mida olen selles kontekstis veidi modifitseerinud: käitu lapsega sedasi, nagu oleksid tahtnud, et sinuga lapsena käitutaks; saad oma last tingimusteta armastada siis, kui oled iseennast õppinud armastama just sellisena, nagu oled.
