Annely koduleivakirest alguse saanud perefirma toodete müük läks lahti kevadel Rotermanni kvartalisse tehtud eestimaise kauba turul ja tänaseks leiab Haldjaleiva 8 eri sorti koduseid leibasid Tallinnas NOPi poest, Kaubamaja Toidumaailmast ja veel paarist ökotoodete kauplusest.  ”Mees juba nöögib mind leivaviiruse levitajaks,” naerab nääpsuke naine. Pakib aga jälle titad tekkide sisse ja tassib autosse, et sõita leivategu õpetama Viimsisse või mõnda teise paika, viimati Haapsallu. ”Titad” ei ole pere kolmeaastane pesamuna ega ka mitte kaks teismelist koolilast, vaid tainakausid. Annely sõnul tahab leivatainas samasugust hoolt ja tähelepanu nagu titt: kosub ja kerkib soojas, kuid ei kannata karvavõrdki tuuletõmbust. Vahel vohab juba tunni ajaga üle vormi ääre, teinekord ootad viis tundi - ei kõssagi. ”Leivatainas on elus asi, iga kord erinev. Nagu ühe pere lapsed. Igaüks ise nägu ja tegu, mis sest, et ühe ema-isa omad ja ühtmoodi kasvatatud.“ Annely müttab kaks päeva selle nimel, et mõne tunniga rääkida väikesele seltskonnale peensusteni ära leivateo käik ja jagada oma kogemust nii, et kohal käinud tõepoolest hakkavad ise küpsetama. Kas pole väsitav? ”See kõik on minu juurde ise tulnud, otsekui haldjate poolt saadetud ning on mulle ja mu perele väga palju andnud. Vahel inimesed helistavad lihtsalt selleks, et öelda aitäh, kui esimene oma leib on välja tulnud, ja see on väga hea tunne.” Leivategemise kujunemine uueks kutsumuseks langes Annely jaoks aega, mil ta oli oma noorima lapsega kodus. „Nüüd, kus poiss sai kolmeseks, pidin lõpliku valiku tegema, kas jääda nö südame häält kuulates leiba tegema või minna tagasi riigitööle. Valik oli raske, aga tänaseks on vähemasti minu jaoks selge, et risk õigustab end, sest huvi koduleiva vastu on tohutu ning meil läheb tõesti hästi,“ innustab ta ka teisi kõhklejaid mitte jääma nurka istuma ja muretsema, vaid ikka proovima oma kutsumust või äriideed ellu viia.