Ameerikas ja Vana Maailma arenenumates riikides on üha avalikumalt hakatud seksisõltuvusest rääkima, luuakse järjest Anonüümsete Seksisõltlaste ühinguid, nõustamiskeskusi, nõuandetelefone ja tugigruppe seksisõltlaste lähedastele. Eestis on see probleem alles nüüd päevakorrale kerkinud ning sedagi üsna tagasihoidlikul viisil – foorumite ning üksikute meedias ilmunud teemakohaste artiklite kaudu. Eks see on ka loomulik, arvestades meie hulgas valitsevat skeptitsismi igasuguste inimlike erinevuste aktsepteerimisel. Kas see on siis päriselt sõltuvus või trendikas vabandus liiderdamisele?
Tõde on, nagu ikka, kusagil vahepeal. Seksisõltuvus on päriselt olemas, see on ravitav. Trendiseriaalid ei kajasta seda siiski niisugusena nagu see on. Termin on lihtsalt liiga tore, et seda igapäeva meediamullis kasutamata jätta. Mõnigi arvab muigega, et sellist „haigust“ tahaks endalegi. Palju leebemaid asju tehakse glamuursemaks lisades sinna juurde termini „sõltuvus“. Kõmulood pakatavad pealkirjadest : „... on šopahoolik! Ma olin šokolaadisõltlane!“ jne., jne..
Meil kõigil on oma väikesed nõrkused. Tihtipeale aga hakatakse rahuldust pakkuvaga liialdama ning kujunebki välja sõltuvus või siis antud juhul pigem sundkäitumine. Sõltuvus on oma olemuselt aga midagi, mis hakkab ühiskonnas aktsepteeritud käitumist pärssima ning tekitab probleeme lähisuhetes ja tööl. Nagu sarja kangelane Monk, kes sai meelerahu tagasi, kui kõik postid üle luges ning käed (ja kõik muu) piinlikult puhtaks nühkis, tunnevad seksisõltlased seletamatut vajadust masturbeerida, pornot vaadata, seksida, juhusuhteid koguda. Casanova ja muud legendaarsed armastajad võib samuti teatud mõttes seksisõltlaseks nimetada. Seksisõltlase kinnisidee on seks, ta mõtleb sellele pidevalt ning igal võimalikul hetkel tegeleb sellega. Seksisoovi püütakse maha suruda, kompenseerides seda alkoholi, uimastite või muu sellisega.
Pidev seksile mõtlemine kahjustab intiimsuhteid, enesehinnangut, rahalist seisu ja karjääri. Mõni ei suuda kahte-kolme tundigi olla, ilma et oleks ennast rahuldanud. Kelle nõrkuseks on üheöösuhted, kellel porno, kellel masturbeerimine. Paljudel aga pigem kombinatsioon neist kõigist. Inimesed, kelle põhinõrkuseks on onaneerimine, võivad ühel hetkel avastada, et käsikiimluse vajadus juhib kõiki päevased tegevusi, isegi vastassugupoolega on raske vahekorras olla. Huvitaval kombel kirjeldavad seksisõltlased oma äärmist heaolutunnet samalaadselt narkomaanidega, sarnane on ka oma paljude ja juhuslike sekskontaktide tõttu iseenda ja oma partneri ohtu seadmine.
Teadlaste meelest on iga sõltuvuse taga väärkohtlemine lapsepõlves. Olgu see väärkohtlemine siis seksuaalne, füüsiline või emotsionaalne. Traumeeriv kogemus lapsepõlves võib tõenäoliselt mõjutada või koguni muuta viisi, kuidas aju töötab. Kindlasti mõjutab see aga inimese enesekuvandit, -nägemust ja omadust iseseisvalt otsuseid teha ning end positiivselt identifitseerida.
Seksisõltlase pihtimus
Benoit Denizet-Lewis on tuntud USA ajakirjanik ja kolumnist, kes on saanud oma töö eest mitmeid auhindu ja stipendiume. Ta on ühtlasi ka gay ja seksisõltlane. Need kolm komponenti koos annavad maailmale hulgaliselt enesepaljastuslikke ja pikantseid kaemusi seksisõltlase ellu.
Tema jaoks pole see pelk populaarpsühholoogiline katse selgitada hoolimatust ning perverssusi. Tema jaoks on see karm reaalsus, mis on maksma läinud töö, armastus- ja sõprussuhted, meelerahu ning eneseaustuse. Ta on käinud kaks korda ravil. Ta on püüdnud end piirata, muretsedes koduarvutisse teatud veebilehtedele ligipääsu keelava tarkvara lihtsalt selleks, et siis kihule järele andes endale kiirkorras uus arvuti osta.
Kui küsida joodikutelt, millal sai neist alkohoolik, vastavad nad, et hetkel mil nad purjuspäi mõistsid, et neil on lõpuks siin maailmas hea olla. Benoit kirjeldab, et ta pole alkoholi või uimasteid proovides kunagi sarnast tunnet kogenud, kuid see jõudis temani, kui ta sisenes Internetis esmakordselt gay'dele suunatud suhtluskeskkonda. Ta riputas sinna oma pildi ning jälgis põnevusega antud hinnanguid. Kolme kuuga sai ta kokku 20 mehega, kellega oli on-line`is suhelnud, kuue kuuga kujunes välja harjumus sõprade seltskonna asemel Internetis seksi otsida ning viie aastaga oli kogu ta elu omadega põhjas. Siis läks ta esimest korda ravile. Nädal pärast kliinikust naasmist langes ta endiste elukommete juurde tagasi ning järgmised viis aastat kulusid püüdele saada nn „kaineks“ ja jäädagi nii.
Erinevalt Anonüümsetest Alkohoolikutest, kelle jaoks ka üks naps on liiga palju, pole seksisõltlaste 12-astmelise programmi juures seksile absoluutset keeldu. Enamik gruppe julgustavad oma hoolealuseid seadma ise eesmärgid, kuhu jõuda soovitakse, kuna valupunktid on üsna erinevad. Kui sa suudad omaseatud keeldudest hoiduda, oledki nö. „kaine“.
Benoit' jaoks oli paranemise juures raskeim „ohvrite nimekirja“ koostamine, sest inimeste hulk, kellele ta aja jooksul haiget oli teinud, oli väga pikk. Ta liigitas inimesed kategooriatesse: poiss-sõbrad, keda ta oli petnud; sõbrad, kellele valetanud; sõbrad, kelle hüljanud; sõbrad, keda seksiks ära kasutanud; võõrad, keda seksiks ära kasutanud; alluvad ja kaastöölised, keda alt vedanud jne..
Tema jaoks polnud lõpuks enam ainus eesmärk jõuda punkti, kus ta ei hülga kõike – mõistust, armsaid inimesi, tööd, lubadusi ega sõida uisapäisa kahesaja kilomeetri taha suvalisse parklasse võõra inimesega seksi eesmärgil kohtuma. Tema eesmärk on ja oli õppida elama nii, et ta ei tee enam iseendale ja teistele liiga. Oskuses elada ausat ja hoolivat elu, mis on vastupidine sõltlase elule. See pole tema jaoks lihtne, kuid see päästis ta ning tegi igapäevaelu elamisväärseks.
Carnesi haigusteooria
Seksisõltuvuse mõiste pärineb psühhiaater Sigmund Freudilt, kes kirjutas juba 1898. aastal essee "Seksisõltuvus: poliitika või haigus?". Tänapäeva teaduses sai pioneeriks Patrick Carnes, kes nimetab seda raamatus "Out of Shadows" (1983) progresseeruva vaimuhaiguse vormiks. Carnesi väitel algab seksisõltuvus tavaliselt hereroseksuaalsest suhtest, prostituutide kasutamisest ja liigsest pornograafia tarbimisest ning viib lõpuks madala enesehinnanguni. Sõltuvuse süvenedes kaasneb sellega sageli vuajerism (pealtvaatamine), vägistamine ja lapsepilastamine. Carnes on tuvastanud üksteist seksisõltuvuskäitumise tüüpi, alates fantaasiaseksist lõpetades valuliku seksiga. Seksisõltlasel esineb tavaliselt rohkem kui üks nimetatud käitumisviis.
Ameerika Psühhiaatrialiidu sümptomiteooria
Ameerika Psühhiaatrialiit (APA), mille klassifikatsioone kasutab enamus maailma psühhiaatreid, ei tunnista seksisõltuvust psühhiaatriliseks häireks. Ameerika Psühhiaatrialiit näeb seksisõltuvuses pigem sügavama probleemi sümptomit kui haigust ennast. Seksuaalne käitumine võib saada inimesele peamiseks väljundiks stressi ja elus esinevate probleemidega toimetulemiseks. Sisemised konfliktid, madal enesehinnang, hirm homoseksuaalsuse ees ning seksuaalne kuritarvitamine võivad olla probleemid, mida üliaktiivne seksuaalelu maskeerib. Sellisel puhul areneb välja käitumismudel, mida sõltlane ei suuda pikema aja vältel muuta. See võib sageli viia meeleheite, häbi ja lootusetusetundeni. Sõltlane tunneb sageli, et ei suuda oma käitumist kontrollida. Enamus sõltlasi saab rahuldust tavaliselt pornograafia või masturbeerimise abil.
Tsükliteooria
Seksisõltlaste nõuandeleheküljed kirjeldavad selle probleemi tsüklit:
1) Valu. See võib olla ükskõik milline emotsionaalne ebakõla – hirm, lein, häbi, viha jne., lahenduseta konflikt, stress või tungiv vajadus kellegagi kontakti leida. Kui inimene ei tegele oma valuga konstruktiivsel moel, võib ta libiseda nõiaringi järgmisele astmele.
2) Eraldatus. Inimene hakkab end oma tunnetest lahti rebima. Seostamatus Mõistusliku Mina ning Emotsionaalse Mina vahel.
3) Muutumine. Inimene kaotab sideme iseendaga ja oma tunnetega ning seksuaalselt enese väljaelamine tundub loogiline. Mõeldakse vaid sellele, kui hea seks on, kaalumata võimalikke negatiivseid tagajärgi. Reaalsust eiratakse.
4) Tegutsemine. Inimene hakkab reaalselt oma kihu rahuldamiseks midagi järelemõtlematut tegema – helistab erootikaliinile; otsib välja kontaktid, kust saab prostituute tellida; läheb tänavatele jõlkuma eesmärgiga leida keegi suvaline, kellega juhuseksi harrastada jne..
5) Tegevus ise. Igal inimesel on oma spetsiifiline nõrkus alates masturbeerimisest, telefoniseksist ja lõpetades kaasinimeste ärakasutamisega.
6) Aeg. Ajavahemik, mis kulub selleks, et kogu ring uuesti käima läheks. Mõnel on see nädal, mõnel üks päev, mõnel vaid paar tundi. Selle tsükli kirjeldamiseks sobib kenasti sõna „allakäiguspiraal“, sest ring hakkab üha kiiremini mandumise suunas kerima üha väheneva ajavahemiku arvelt.
Ravi
Sõltuvuse algses staadiumis peaksid lähedased seda märkama ja teada andma, aga nagu sõltlased ikka - nad ei usu eriti, et neil on probleem. Nagu alkoholisõltlastelgi, nii võivad ka seksisõltlaste peredes olla abikaasad või partnerid „haiguste” varjamisse kaasatud.
Uurimuste andmeil on igast kolmest kaassõltlasest kaks osalenud seksuaalses tegevuses, mis on olnud neile ebameeldiv: vaadanud pornot, vahetanud partnereid, seksinud avalikus paigas vms.
Kahjuks ei ole sõltlase kaaslasel suurt midagi seksisõltuvuse kaotamiseks ära teha. Ka õppinud professionaalil on see üsna keeruline. Üks lahendus on – see sõltuvus tuleb suunata muudesse kanalitesse ehk tavaliselt saavad seksisõltlastest näiteks töönarkomaanid, mis on ühiskonna silmis tunduvalt meeldivam sõltuvuse viis.
Tsükliteooria demonstreerib ilmekalt, et just esimese astme juures algavad probleemid ning juba siis on vajalik nendega tegeleda. Elu ebameeldivusi on vaja lahendada, endaga tegeleda, mitte hakata valu matma ja maskeerima.
Ameerika Ühendriikides on väga levinud AA-le sarnane 12-astmeline programm. Seksile siiski absoluutset keeldu ei panda. Ei tohigi, sest nõnda võib välja kujuneda seksuaal-anoreksia.
Terapeutide sõnul on "seksuaalsõltuvusega indiviid ravitud siis, kui ta sobitab oma seksuaalsuse kultuuri poolt sanktsioneeritud vormi, nagu on pikaajaline suhe, kus on emotsionaalne intiimsus ja seksuaalne vastastikkus." (Apt ja Hubert, 1995) Kui uimastisõltuvuse korral pole oluline kontekst, kus sõltlane ainet tarvitab, siis seksisõltuvusest saab järelikult rääkida ainult juhul, kui inimese käitumine langeb väljapoole kultuuri lubatud piire. Samas ei saa ju igasugust meie kultuuris valitsevas heteroseksuaalsest monogaamiast väljapoole jäävat kohe seksisõltuvuseks ja -häireks tembeldada.
Seksisõltuvus protsentides
- 1970. aastate lõpus tõi Patric Carnes (esimesi psühholooge ja teadusuurijaid, kes seksisõltuvuse haigusena identifitseeris) avalikkuse ette oma kümme aastat kestnud uurimuse tulemused. Tema hinnangul oli ligi 8% meestest ning 3% naistest seksist sõltuvuses. Hilisemate uuringute järgi kannatab seksuaalse sõltuvuse all umbes 3-6 % kogu rahvastikust;
- Patrick Carnesi läbi viidud uuring tuhande seksisõltlasega näitab, et 82% neist oli lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Hilisemad uurimused on näidanud, et ligi 60% sõltlastest on olnud lapsepõlves väärkoheldud;
- 20% on naised;
- 70% on tõsised probleemid suhetes;
- 40% on oma partneri üldse kaotanud;
- 27% esineb tööalaseid raskusi;
- 40% on olnud soovimatuid rasedusi;
- 72% on mõlgutanud enesetapumõtteid;
- 17% viis oma enesetapumõtted täide;
- 68% on põdenud suguhaigusi.
