Preili Kõusaar on tõesti silmatorkav inimene, ja ma ei räägi siin mitte ainult tema kergejõustiklase-pikkusest. Tema lend on olnud kõrge: ninatargast lapsstaarist on 27. eluaastaks saanud hinnatud esseist, kirjanik ja režissöör. Ta tegi peaaegu ilma rahata valmis filmi, mis rändab praegu mööda maailma kõige kõvemaid festivale. Tema koostatud Klassikaraadio Fantaasia-saated on sellised, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks sealt ühtegi artisti või ühtegi laulu varem kuulnud. Ta on end sotsiaalsel ja ametialasel redelil sokutanud nii kõrgele, et tema tuttavate ärimeeste, kunstnike, režissööride ja kirjanike nimekiri tavalisse märkmikku ära ei mahuks. Ja muidugi ei hoia ta oma seltskondlikke saavutusi ka vaka all – ma pole elus kohanud vilunumat namedropperit, kui seda on Kadri. Samas on aastatega temas lahustunud kunagised firmamärgid nahaalsus ja kangekaelsus – ta mõjub vähemasti seda intervjuud andes kuidagi armsalt ja soojalt. Istub kohvikudiivanil kägaras, sööb palju, räägib avameelselt ja intensiivselt.
Vanem ja korralikum
Praegu on Kadri vallaline – kolm aastat filmiga müttamist on tekitanud kogu ta ellu musta augu. “Tahaksin uuesti armuda. Viimati olin ma armunud vist aastal 2004. Kui mulle keegi väga meeldib, olen ma võimeline väga palju ära kannatama ja kõik andeks andma. Praeguseks ma enam kellegi pärast võidelda ei tahaks, abielu ja lapsed on minu jaoks püha. Varem olen ikka meeste pärast võidelnud küll.”
Olgu töö- või eraasjad, aga meeste seltskonda eelistab ta naistele igal juhul. “Mul on küll kaks lähemat sõbrannat, nendega räägime näiteks eraelust, kui seda on. Aga sageli eelistan ma meestega arutada kuskil kohvikus, olengul või malelaua taga näiteks Iisraeli-Palestiina probleemi, või et mis toimub Venemaal, Pakistanis või Nigeerias. Mulle meeldivad imelikud teemad, loen õhinal iga nädal The Economisti, kuulan Lähis-Ida muusikat, mind huvitavad Iraani, Iisraeli, Põhja-Aafrika ja Türgi muusika, aga ka näiteks Norra džäss ja kõiksugu kummaliste soundide meistrid üle maailma.”
Reeglina liigub Kadri ringi, prillid ninal, ilma meigita, madalates kingades, teksades, pintsakus ja hobusesabaga, aga samas oleme teda näinud paljalt Kroonika või FHMi kaanel. Kui oluliseks peab ta naiseks olemist ja naiselikkuse teemat? “Muidugi on see minu jaoks oluline. Igapäevaselt ma oma naiselikkust ei rõhuta, aga kui näiteks Pariisis välja lähen, siis panen ikka ehted, läätsed ja paremad riided. Mulle isegi meeldib vahel ennast üles lüüa ja šeff olla. Õnneks tänu sellele, et ma olen veel noor, ei pea igapäevaselt meiki kandma. Beib pole ma kunagi olnud, Kroonika kaanel poseerides olin 21 ja jälgisin hoolikalt, et midagi ei paistaks. Teadsin, et paari aasta pärast ma enam seda teha ei saa – nüüd olen vanem ja korralikum.”
Usub mitmelapselistesse perekondadesse
Kadri armastab, pea ees, jaburatesse olukordadesse hüpata ja riske võtta. Ka 20aastasena debüütromaani kirjutamise ja omal käel filmitegemise võib siia alla liigitada. Muu hulgas on ta pool maailma läbi reisinud, ja seda mitte oma raha eest. Tänu rikastele sõpradele-tuttavatele on ta rännanud näiteks Kuubal, Egiptuses, Alpides, Dominikaanis, New Yorgis, Jaapanis ja Liibanonis. “Põhireisid toimusid, kui ma olin 18–23, praegu on ikka rahulikum. Eks ma olen nende seikluste juures ikka kartnud ka, et keegi hakkab vägistama või midagi sellist. Taksoraha peab hädaolukorraks ikka olemas olema.”
Veidraid olukordi on Kadril ette tulnud nii Eestis kui ka välismaal – alates ukse taha ilmunud orjast, kes end tema teenistusse pakkus, kuni hängimiseni Jevgeni Jevtušenkoga Veneetsia filmifestivali žüriis. Bestsellerimeistri Paolo Coelhoga on Kadri sinasõber (“Praegu oleme tülis, sest ta ei suuda mulle andestada, et ma eelistasin tema raamatu tõlkimisele enda raamatut kirjutada ja filmindusega tegeleda.”), samuti suhtleb ta regulaarselt kuulsa Iisraeli režissööri Amos Gitaiga. Mis paneb paratamatult küsima, kuidas see noor daam endale terve plejaadi selliseid tähelepanuväärseid vanamehi kokku on kogunud. Oma CVsse võib ta vabalt hobideks kirjutada: kirjandus, ujumine, kuulsad vanamehed. Selle peale itsitab Kadri: “Jah, see teeb mulle endale ka nalja. Aga samas, kui ma Eestis kohtun Jüri Arrakuga, siis ka temaga juttu jätkub kauemaks. Vanemad inimesed on juba oma elukogemuse tõttu põnevamad, neil pole enam midagi vaja tõestada.”
Kas Kadril endal on veel midagi tõestada? “Jah, perekonda tahaks. Tõeline elu algab siis, kui inimene saab lapsed. Mõned sigivad lihtsalt niisama, nagu loomad, ja lapse armastamisele ja kasvatamisele tähelepanu üldse ei pööra. Tegelikult on see ülim looming. Laps on ilmsüütu olend. Kunagi oli ka Hitler väike ja nuttis kätkis armsasti. Kuidas on võimalik, et temast sai hiljem selline tegelane? Vanuse poolest olen 27, aga miskipärast on mul tunne, et olen 37. Selles vanuses peab iga karjäärimutt hakkama laste peale mõtlema. Laste, by the way – ma usun mitmelapselistesse perekondadesse.”
Ülbuse aste on Kadris aastatega kindlasti vähenenud, aga julge on ta endiselt. Ise arvab, et tänu oma toetavale ja stabiilsele perekonnale. “Mul on tänu sellele palju lihtsam: tugi on seljataga, pole kurvast lapsepõlvest ja viletsast enesehinnangust tekitatud komplekse. Pere ja sõbrad on ikka väga suur väärtus. Mõni võib seda eitada, aga jõuluõhtul ei taha ju keegi üksi olla.”
“Kui hakkad minestama, kükita maha...”
Kadri sel kevadel valminud filmidebüüt on talle toonud palju kuulsust, aga ka paksu pahandust. “Magnus” (ja tema autor) on viimase poole aasta jooksul figureerinud festivalidel üle kogu maailma, aga Eestis pole filmi keegi näinud, kuna end “peategelase prototüübi tuttavaks” nimetav kodanik on Kadri kohtusse kaevanud, väites, et film riivab tema eraelu. Seega ei saa filmi Eestis kuni kohtulahendini kinodesse paisata. “See inimene on põhjustanud kõigile hulga piina. Me pole kunagi silmast silma kohtunud, ma ei tunneks teda tänaval ära, kui ta vastu tuleks. Ma ei saa kohtuasja detaile ja selle inimese identiteeti avalikustada, kuid mulle on müsteerium, kuidas saab üks mängufilm, kus pole kasutatud ühtki reaalset nime, daatumit ega fakti, kellegi eraelu riivata? Film on küll inspireeritud tõsielusündmustest, kuid loomulikult on palju asju muudetud-lisatud, nagu ikka filmides,” pööritab Kadri silmi.
Kõnealuse kohtussekaebaja tõttu oleks peaaegu ära jäänud noore režissööri unistuse täideminek – tema filmi osalemine Cannes’i festivali ametlikus programmis Un Certain Regard. Kohtuasja tõttu polnud viimase hetkeni kindel, kas linastus toimub või mitte. Kadri oli mõistagi närvivapustuse äärel. “Nägin õues tunglevat inimmassi, sain aru, et nad lähevad minu filmi vaatama. See oli väga sürr tunne. Viis minutit enne pressiseansi algust polnud selge, kas tohime linastuda – ja siis tuligi korraldajatele mingi faks. Tundsin, et hakkan minestama. Ema õpetas mind kunagi, et kui tunned, et hakkad minestama, kükita maha, et pead ära ei lööks. Nii ma siis kükitasin seal kuskil nurgas, kui festivali juht Thierry Fremaux jooksis sõjakalt trepist alla: “We go!”. Kui film lõpuks algas, siis ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda.”
Filmi tegemiseks oli ilma režissöörihariduseta noorel blondil naisel ainult idee, raha aga mitte. Suitsiiditeema hakkas teda huvitama pärast kursuseõe enesetappu, ning raamatu “Vaba tõus” kirjutamise ajal kohtus ta ka Mart Laisaga, kellest sai “Magnuse” muusa ja üks peaosalistest. Pärast kaks aastat väldanud läbirääkimisi erinevate produtsentidega ja rahaotsinguid, tutvus Kadri Londoni ööklubis Donal Fernandesega, kes oli nõus oma isikliku raha eesti tüdruku hullumeelsesse ideesse matma. Filmivõtted olid parasjagu kaootilised – raha nappis ja enamik nii näitlejaist kui ka võttegrupist olid debütandid. Peategelast Magnust kehastav näitleja vahetati kaks päeva enne võttesse minekut teise vastu välja. “Müttasin Rate.ee’s ja Orkutis mööda kutte ja otsisin tuttavate abiga sobivat kandidaati.” Siis sai Kadri saatusliku kõne peategelase isa mängima hakkavalt Mardilt, kes oli käinud Nukuteatris “Romeot ja Juliat” vaatamas. Kõne sisu oli lihtne: ma nägin seal etendusel poissi, kellega sa pead ühendust võtma! Jutt käis Romeot mänginud Kristjan Kaserust. Kadri oma ettevõtlikkuses muidugi helistas pühapäeva öösel kell pool üks näidendi lavastajale Andres Dvinjaninovile, kes võttis lõbusa häälega toru
“Rääkisin, et mul on hädaolukord, võtted algavad ülehomme. Selgus, et neil on just etenduse lõpupidu ja et Kristjan on sealsamas. Hüppasin taksosse, kümne minuti pärast olin seal, suskasin stsenaariumi Kristjanile näppu, kes oli muidugi šokis. Hoidsin tal käest kinni, rääkisin, kui oluline see on. Ja kaameraproovis ma isegi ei lasknud tal lõpetada – oli selge, et roll on tema.”
Õppetundide ja üleelamiste aasta
Kadri on praeguseks olnud ajakirjanik, kirjanik ja režissöör. Filminduse peale plaanib ta ka pidama jääda. Erialakooli keeldub aga minemast – Eestis polevat tal filmikooli vastu piisavalt respekti ja välismaal õppimine oleks lapsepõlve pikendus. Ta tahab teha kino, mitte koolis istuda, kuna filmindus on niivõrd praktiline ala. Järgmine teos, mida ta praegu kirjutab, tuleb inglise keeles. “See on love story väga noore eesti tüdruku ja välismaa mehe vahel, tõenäoliselt saab mees olema ameerika juut. Lolita-teema on mind aastaid paelunud, eks siin on autobiograafilist kogemust ka. Kui “Magnus” juba räägib tabudest, siis järgmine lugu läheb ikka päris karmiks.” Miks teda nii šokeerivad teemad paeluvad, põhjendab noor režissöör sellega, et need tirivad ta omaenda stabiilsest ja korralikust elust välja. “Mulle meeldib poeetiliselt tabusid lahata,” lisab ta.
2007 oli Kadrile suurte õppetundide ja üleelamiste aasta. “Sürr aasta. Õudne aasta. Sain küll “Magnuse” Cannes’i festivalile, aga kaotasin filmi tegemisega seoses kaks sõpra – imelik, et sa oled kellegagi aastaid suhelnud ja teda austanud, ja siis muutub ta ühtäkki jaburaks paranoikuks; üks sugulane suri ära... Mina ega produtsent pole siiani ühtegi senti saanud, paljud tegid tööd tasuta, mõni näitleja sai palka, aga nutuselt vähe. Selle filmi taga on kogu meeskonna kangelaslikkus ja ääretu vaprus,” ütleb Kadri. Viimase kolme aasta raskused on teda inimesena kasvatanud. Ise nimetab ta seda maha rahunemiseks. “Tahan lihtsalt teha seda, mis ma teen, hingega ja hästi. Vanasti ma ei saanud aru lausetest nagu “targem annab järele” ja “töö kiidab tegijat” – need tundusid kõige lollimad vanasõnad maailmas. Nüüd saan väga hästi aru, millest need räägivad.”
Jüri Kotšinev, Kadri sõber, ajaloolane:
“Kui palju on meil Eestis nii ilusaid, aga samas andekaid tüdrukuid, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania keele filoloogina? Kes teevad oma võimsa filmidebüüdi Cannes’i tasemel? Kes kirjutavad oma esimese ja teisegi muljetavaldava tiraažiga raamatu nii noores eas? Kui vaadata 1990ndate lõppu ja käesoleva sajandi algukümnendit, jääb vägisi mulje, et mitte Kadri ei ole oma ajastu nägu ega koondkuju, vaid et see ajastu peaks hoopis Kadri kuvandi järgi vormuma. Oleks see ainult nii. On ütlematagi selge, et tegijaid ja tõelisi andeid ei austata omal maal. Samas pole siinkohal mõtet eriti ahastada – aeg paneb kõik paika ja tulevased kulturoloogid hakkavad imetlusega uurima Kadri Kõusaare elu ja loomingut, mille suurem ja kindlasti küpsem ning säravam osa on alles sündimas.”
Taavi Eelmaa, Kadri sõber, näitleja:
“Kadri juures väärib austust paljude teist heade omaduste kõrval tema absoluutne autonoomia seltskondlikust survest. Igasuguste ekstravagantsuste (nii kirjanduslike kui ka eraeluliste) pärast vastakate arvamuste avalikuks märklauaks olemine paneks enamiku Tallinna pool- ja suurilmadaamidest avalikult töinama. Kas või viimane skandaal – “Magnuse” afäär, milles Kadri kaod pole mitte ainult emotsionaalsed, vaid ka otseselt materiaalsed. Film on muuseas hea, see tähendab: jõuliselt isikupärane. Aga Kadri on piisavalt enesekindel, et tolm varrukalt maha pühkida ja oma monomaaniatraktoril kõigi kiuste edasi sõita. Selles ma ei kahtle hetkekski. Sihikindlusest tal puudu ei jää.
Kord mängisime kohvilauaflirdi käigus kuulsat Fassbinderi “Hiina ruletti” ehk tõeütlemismängu. Teemaks olid piinlikud seksuaalse alatooniga seigad elus ja ainsaks reegliks absoluutne ausus. Võidu peale orienteerudes muutus Kadri nii intensiivseks, et lömastas mu oma rafineeritud pattude häbenematu loeteluga, mis oleks kestnud katkestusteta hommikuni, kui ma poleks tema ülekaalukat võitu tunnistanud. Respekt.”
