Plaanid on paigas. “15. juunil on selle suve esimesed marjad valmis,” lubab Kärt Karhunen (28) ja puhkeb naerma, nii et kukla taha seotud rätik toredasti võbelema lööb.
Kärdi abikaasa Ville Karhunen (28) ei ütle midagi. Tema tegutseb tasa ja targu ning hetkel on kõige tähtsam, et ta maasikaistutusmasina korralikult toimima saaks. Mitte et sel haruldasel masinal midagi viga oleks, aga tegu on siiski alles prototüübiga, mis ju täiustamist ootabki. Kolmandat põlve maasikakasvatajana tahab Ville, et tema töö tulemus oleks hästi korralik. “Üks raud peab sinna masinale veel tegema, mis teeb peenra uuesti ilusaks,” selgitab ta. Ville on pärit Kesk-Soomest ja räägib pehme savo hääldusega eesti keelt.
Täpselt mai keskel algas Tartumaal Luunja kandis Sava külas asuvas Lemmatu marjatalus maasikate istutamise aeg. Ei nüüd ole siin sügiseni hool ega hoobil vahet: peremees on töölistega päevad otsa põllul, perenaine lastega kodu hoidmas, müüki korraldamas ja üht projekti teise järel kirjutamas.
Hommikupuder
Natuke pärast kella 5 lööb Kristjan (3) ülemise korruse magamistoas silmad lahti. Päike paistab tuppa ja poiss nõuab õue. Vanemate õnneks uinub väikemees mõne aja pärast uuesti, kuid Kärdi ja Ville unevarudel on selleks korraks lõpp. Noorem poeg Richard (1) magab veel. “Peab magamistoa akna ette tumedamad ja paksemad kardinad õmblema,” mõtleb Kärt kella 6 paiku uniselt alumisele korrusele laskudes.
Seoses kiirete hooajatöödega on perenaisel kombeks saanud hommikuti paika panna päevaste tegevuste plaan. Siis pudrupott tulele, enda ja Ville päevaplaanid kooskõlla ning kell 7 unesoojade poegadega alla sööma. Ville läheb koos Soomest põllutöödele appi tulnud isa sõbra Erkkiga töökotta ja Kärdi telefon hakkab helisema. Keegi tuleb läbi, et üht kileveomasinat laenata ja kaks peret tahab osta tuhat maasikataime.
Siis hakkab Kärt lõunasööki tegema.
Lõunasupp
Punkt kell 11 süüakse Lemmatul varast lõunasööki. Et värskekapsa-hakklihasupp meeste tuppatuleku ajaks valmis saaks, tassib Kärt kella kümneks väikese kartulikoti õuelauale. Mullaste kätega koorib ta kartuleid, tõstes vahepeal Kristjani ja Richardi kätest maha pudenenud kartuleid lauale tagasi. Päike tulitab ja Kärdi õlad on pisut punaseks tõmbunud.
Söögiajad on siin majas kella järgi paika pandud. See on hea selleks, et kõik põllulolijad teaksid, millal toa poole tulla, ilma et perenaine peaks endal häält kähedaks hõikuma. Ja hea jooksva info vahetamise koht on ühine söömaaeg ka.
Ville istub laua otsas. “Eestis ei alati ole kerge maasikaid kasvatada,” ütleb ta. Ega vist Hispaania maasikatega võistelda saa? “Marjakasvatajad peaksid neutraalse pinna peal kokku saama ja tegema selle võõra marja vastu midagi,” süttib Kärt. Kokkuostja ei võta kodumaist kraami, sest ladu on Hispaania marju täis. “Ma ei tea, kuidas nad saavad nii odavalt müüa. Kas neil kõigil on Euroopa Liidu toetused?” imestab Kärt.
Kas hinna pärast või lihtsalt seetõttu, et tänu Ville vanemate maasikatalule on Soome-tee neile avatud, müüvad nad enamiku oma saagist Soome. Mis teha – kui sul on kolme suvekuu jooksul vaja teenida terve aasta tulu, elatada pere, edendada tootmist ja teha nipet-näpet ehitustöid, seab kasum müügikoha paika. Soomlasel ja eestlasel on vahe: soomlane hindab väga kodumaist, meie inimene ostab rohkem hinna järgi. Nii on Eestis raske välismarjaga konkureerida. “Selles on see kõige suurem viga,” võtab Ville vaikse häälega maasikamüügi otsad kokku.
Aga eelkõige kasvatavad nad maasikaid ikkagi sellepärast, et tahavad elada maal. Kärt ütleb, et rohkem on see nende elustiil kui äri.
Lõunapaus
Kärt on sündinud siinsamas, arvata poole kilomeetri taga talus. Ainult et tänapäeval ei käi tutvuse sobitamine küla kiigeplatsil, vaid maailmaküla võtteplatsil. Lugu järgmine.
Kärt õppis põllumajandusülikoolis aiandust. Vahetusüliõpilasena läks ta viimast kursust tegema Soome. Seal õppis samas koolis Ville. Kord tuli noortel jutuks, et Villel on vahetevahel Eestis asja. Et kus siis, uuris Kärt. Tartu kandis, vastas Ville. Minul ka, imestas Kärt, Luunja pool. Minul ka, imestas Ville.
Kujuneski nii, et Soomes kohtunud noored sõitsid koos Eestisse ja ühel päeval võttis Lemmatu talu noorperemees Saksa talu peretütre endale kaasaks.
Miks Savo mehel Villel Sava külas talu oli? Õieti on see tema maasikakasvatajast isa talu, kes aina varasemat saaki ihaledes lõunapoolsemaid põlde kiikas, kuni Lemmatu talu ära ostis. Ja poeg tuli isa töö jätkajana “lõunasse” elama ja maasikaid kasvatama.
“Mina olen Ville kõrval õppinud, et inimesel peab hea olema,” ütleb Kärt. Seda eestlane vahel ei oska. Mõni tööline tuleb maasikapõllule ja tõrjub, et ei, pole tal süüa vaja, pole tal juua vaja! Rabab päev otsa, nagu jagataks kuskil veel töökangelase aumärke või saaks pikema tööde nimekirjaga tööandjalt teise risti kalmu peale. “Ville võtab endale aega,” pöörab Kärt töö ja puhkuse õigemasse asendisse. “Selleks, et rohkem jõuda, peab rohkem puhkama.”
Pärast lõunasööki on Ville niisiis toas. Puhkab. Kärt puhkab ka, vahel isegi tukastab, aga seda viimast alati teha ei saa. Lastel on ju omad tahtmised ning uinumist ei pruugi nende seast leida.
Kerge lõunakohv
Kell 14 juuakse Lemmatul kohvi. Kohvi kõrvale pakub Kärt kooki või küpsiseid. Selle kombe on ta külge saanud Soomest. Sealsed inimesed on Kärdi meelest teistmoodi. Rohkem kodule pühendunud. “Neile on tähtis, et köögirätiku nurgas oleks pits ja laual värsked lilled,” ütleb Kärt lugupidavalt. Soome perenaistel on külaliste tulles alati mõni küpsetis varuks. “Kui kooki juhuslikult polegi, võetakse kindlasti kohe “vierasvara” sügavkülmast välja,” teab Kärt.
Nende köögis pakutakse täna nõgese-seenepirukat ja rabarberi-pohlakooki.
Siis läheb Ville jälle maasikaistutusmasinat sättima. Kristjan astub mehise sammuga isale järele ning Kärt ja Richard jäävad tuppa. Kärt peab tegema mõned telefonikõned. Richard ei pruugi sel juhtuda lasta, eriti siis, kui tal on peal antagu-mulle-kohe-kõik-mida-tahan-muidu-viskan-pikali tuju. Täna seda tuju pole, poiss leiab verandalt seemnepakikesed ja mängib nendega.
Maal on palju, mida ehitada-korrastada. Näiteks tahab pererahvas ehitada vana lauda otsa jahutuskambri, pakkimisruumi ja külmhoone. Nende pärast ongi Kärdil vaja helistada. “Kolhoosi ajal olid seal vasikad, aga õnneks on sellel hoonel ka meie jaoks mõte. Projekt on mul juba kirjutatud ja mõte on selles, et aastal 2015 teeme siin oma koduveini! Püreed ja mahla ka.”
Kärt vaatab köögiaknast välja ja ohkab: “Kuidagi kurb on see pilt siin. Kõik laguneb… Kõige kurvem on see põletamata savitellistest maja (näitab käega vana hoonet umbes 200 meetrit uuest elumajast eemal). On kahte sorti inimesi. Ühed tulevad ja vaatavad, mis jube maja see on. Teised innustuvad: oo, põletamata savitellis, milline väärtus, milline arhitektuur! Aga seda korda teha on liiga kallis. Ausalt öeldes, kõik need hooned siin vanas talukohas on väga ilusad, aga neil ei ole enam mõtet. Ja selleks, et leida neile uus funktsioon, on vaja inimesi, kes neid kasutaks… Sellest savitellistest majast tahan ma teha seltsimaja.”
Kärt hakkab õhtusöögi jaoks kartuleid koorima.
Õhtusöök
Õhtust süüakse siin majas punkt kell 17. Korralik soe söök, ahjuliha kartuliga.
Kui Kärt Richardit ootas, tuli tal mõte, et elu edendamiseks peab looma külaseltsi. Õnneks on lähikonnas neid, kes maal ettevõtlust arendavad. Tänu sellele saab külaelule hoogu anda.
Aga üksitegemist Kärt oma hingele ei võta. Et maal käib kõik projektipõhiselt ja raha võib PRIAst saada vaid juriidiline isik, asutatigi külaselts. Peeter Napp ja Katrin Uueni Mikko talust, Urmas ja Heili Pärnalaas Palu talust, Piret ja Andres Uus Siugsoo talust jt olid need, kellega koosolekutel arutati, mida külaeluga teha. Et kui siin on nii igavesti kurb seis nende lagunevate hoonetega ja raha neid korrastada pole, siis mida teha.
“Kõik need 30 inimest, kes siin aruteludel käisid, avaldasid mõtteid ja aitasid kaasa,” rõhutab Kärt.
Tekkivat külakogukonda aitab tõhusalt kokku sulatada Sava külaseltsi esimene lapsuke ehk savituba Kikaste külas. Tõsi, algul, kui Piret tahtis kirjutada projekti keraamikaahju ostuks, mõtles Kärt, et suured hooned tuleb ikka kõigepealt korda teha. “Isegi natuke halvustavalt vaatasin! Aga näe, pehmed tegevused on olulised,” noogutab Kärt.
Igal neljapäeval on savikoja uksed avatud. Kolme küla voolimishuvilistele hakkab töölaud juba väikseks jääma. “Näe, see pitsiga vaas on seal minu tehtud! Ja see küüslaugutops ka!” näitab Kärt pliidi kohale riiulile.
Hiline õhtunäks
Kell 20 sööb pererahvas kerge õhtunäksi, täna näiteks kamapalle jogurtiga. Õhtusöögi ajaks on peremees teinud tiiru peale tänavu kümne hektari suuruseks kasvanud maasikapõllule. Uurinud, ega maasikalest või õielõikaja taimi ei kimbuta, kas mari tõotab tulla suur ning millal korjama hakata. Küllap vaatab ta ka taevasse ja mõtleb ilmateatele: õhtutaevas on punane, tähendab, homme on kuiv ilm; pilved on madalal, järelikult homme sajab…
Mis lind see ometi on, kes vana lauda otsaava ümber lenneldes teeb jonnakalt üht ja sama häält: tü-tü-tüü… tiuu-tiuu… tü-tü-tü-tüüüü? Fred Jüssi rääkis kord, et Hiiumaal olnud kunagi kuldnokk, kes teinud jumalikult järele vana Moskvitši plärinat. Ehk on see Lemmatu talu kuldnokk, kes peremehe käivitatava traktori hääle laulukeelde ümber arranžeeris?
Lõpetuseks lihtne viktoriiniküsimus: mille pärast välismaa maasikas ei ole hea maasikas? Õige vastus: sest see on korjatud toorelt ja küpsenud päikeseta, kinnises kastis tee peal. Pole tal lõhna, maitset ega päikese antud jõudu sees. Kõige päikeserohkemad maasikad saab muidugi korjata oma käega. Parim, kui oma peenralt, aga kui seda pole, võib ka piknikukorvi kaasa võtta ja maasikatallu korjama sõita. Nautida päeva, päikest ja punaseid marju.
Siis sõita koju, panna värsked maasikad kausikesse ja kallata piima peale. Suuremat sorti maiasmokad lisavad suhkrut ka. Kui Ville väike poiss oli, sõi ta seda lihtsat talulaste magustoitu igal suvel. Suhkrut peale ei pannud. No küll maitses hea!
