Esmalt pean tunnistama, et olen Viinis ära hellitatud. Viini kohvikud oma elegantsi – marmorlaudade, kristall-lühtrite ja Euroopa vanima kohvikultuuriga panid mu pea pööritama.
Teiseks, olgu lisatud fakt, seda artiklit kirjutan Tallinnas oma kodukohvikus Kalamajas tassikest õuna-kaneeli teed nautides. Viinist praktika-lähetuselt tagasi tulles oli just kohvik Boheem, kuhu ma esimese tegevusena mannaputru sööma läksin. Mannapudrule oli toormoosiga naerunägu maalitud. Armas.
„Aitäh,“ naeratas mulle ka mu kõht, mis tundis väljamaal kodumaisest tervislikust hommikusöögist puudust.
Polnud suureks üllatuseks, et minu austerlastest sõbrad mind tervituseks just ühte ehtsasse Viini kohvikusse viisid. Klassikalised Euroopa kohvikud sündisid just Austria pealinnas - Viini kohvikute ajalugu ulatub sajandite taha.
Mis kuidagi selle romantilise pildiga kokku ei sobinud, oli kelneri ülbe ja kohati isegi pilkav teenindus. Uurisin kohalikelt, et kas kelneri käitumine oli näitemäng, korralik performance, või oli tõepoolest tegu kehva teenindusega. „Sa pead olema Viinist, et sellest aru saada...,“ tegi mu sõber mulle silma.
Hiljem mõistsin, et tusane kelner on Viini kohvikute üks firmamärke.
Jah, tõepoolest, hea on tagasi Eestis olla ja naerunäoga putru süüa.
Eesti kohviku-kultuuril on oma võlud, räägitagu siinsest teenindus-kultuurist mis tahes. Võrreldes Viini kohvikutega on kodumaised kohvikud sõbralikumad ja hubasemad. Kodusus väljendub näiteks Tallinna Kehrwieder’i kohvikutes sisekujunduses, mis meenutavad hubast elutuba, tee juurde pakutakse neis kohvikutes mett nagu vanaema juures.
Armsaid kohvikuid tasub aga hoopis Tallinnast välja otsima minna. Lisaks on mujal Eestis võrreldes Tallinna kohvikutega kohvi ja toidu hinnad odavamad. Peenutsemise asemel löövad väikelinnade kohvikud hoopis eestlasliku vahetusega.
Nädalavahetusel külastasin Eestimaa saari ja vähemalt kahte kohvikut, mis võiks väärida Maarjamaa parima kohviku tiitlit. Kes on külastanud Muhu saart, teab kindlasti Kalakohvikut, mis passib hästi muhu-eksootikaga, olles samas piisavalt peene, et ka linnavurlede ja härrade maitset hellitada. Detailid on olulised: silma hakkasid Kalakohvikus Viinist tuttava Julius Meinl’i kohvitassid ja Villeroy ja Boch lauanõud...
Parimat kiluvõileiba sõin hoopis Kuressaares pisikeses kohvikus Cafe Bruno Portugali fado tagataustaks. Bruno üllatas kodususe ja väikese raamatukoguga. Kolmandana võiks lisada Müüriääre kohviku Haapsalus, kuhu sisse astudes lööb ninna hurmav küpsetiste lõhn...
Lõuna-Eestisse minnes ei saa pärimusmuusika festivali ajal külastamata jätta ajaloolist Viljandi kohvikut ning süüa üks Mulgi kook. Tartus pakuvad elamust mitmed õdusad kohvikud eesotsas Suudlevate Tudengitega. Ja mainimata ei saa jätta sel väikesel Eesti kohvikute ringreisil kunstinäitusi võõrustavat Art Cafe’d Rakveres...
Astu kohvikusse sisse. Hinga sõõm kohviubadest ja küpsetistest küllastunud õhku. Maitse, kuula, tunne. Nauding pole patt - elu koosnebki väikestest elamustest.
Maarjamaa parima kohviku tiitlit polegi nii kerge välja anda. Kui leiad, et siit artiklist on mõni väga hea kohvik välja jäänud, siis soovita seda kommentaariumis.
