Ega oma kõrge vanuse juures kadestamisväärselt nooruslik Veeliks isegi täpselt tea, kui paljud paarid on tänu talle kauaigatsetud pesamuna vanemateks saanud. Neid, keda ta kindlalt teab, olevat praeguseks 28, kohe-kohe aga lisandub üks juurde. "Mõned tulevad last näitama, üks pere tahtis pojale isegi minu järgi nime panna, pani siiski Felix," pajatab telesaatest "Selgeltnägijate tuleproov" tuntud mees silmade särades rahulolevalt.
Teab viljatuse põhjusi
Veeliks teab põhjust, miks paljud naised käivad tagajärjetult kunstlikul viljastamisel. "Negatiivsed energiad on need, mis ei lase loodusel oma tööd teha. Magamisasemed asuvad halval kohal, nii tulevad ka haigused," selgitab ta. Ta toob näite naisest, kel kolm korda kunstlik viljastamine loodetud last ei toonud. Veeliks puhastas naise energiakanalid negatiivsest energiast ja mõni kuu hiljem jäi naine rasedaks. Mitte kunstlikust viljastamisest, vaid "otse" oma mehest.
Pendlimehe juurde kipuvad inimesed alles siis, kui ise oma probleemidele lahendust ei näe. Kõik veereb allamäge, hinges on raskustunne, pereelu kisub kiiva ja töö ei paku enam rõõmu. "Eks siia tullakse abielukonfliktide, lahkuminekute ja pärandusasjade pärast," selgitab Veeliks.
Pendeldamine näitab, et inimestel on vahel nii elavate, vaimude kui ka surnute energia peal, mis nende elu kiiva kisubki. Elavate energiast on kõige lihtsam vabaneda, surnute omaga tuleb aga vaeva näha. Miks surnu energia elavaid painama jääb, selle kohta arvab pendlimees, et ju jäi midagi olulist tegemata või püüab manala teele asunu elus tegemata jäänud tegusid heastada.
Veeliks lõhub kõik sidemed, mis kõrvaltvaatajale näib nagu parve sääskede metsik raiumine. Milles tehnika seisneb, see on pendlimehe saladus.
Vampiirid ründavad sõnadega
Üha rohkem on vaja energeetilisi sidemeid läbi raiuda inimestel, kes on sattunud biovampiiri küüsi. Veeliks seletab, et biovampiire oli ka nõukogude ajal palju, aga nad olid sõnamisega ettevaatlikumad. "Nüüd on inimesed vabamad, võib naabrile sõnadega lataka anda ja oma energiaannuse kätte saada. Kuid seejuures ei mõelda, et halba saab teha vaid mõnda aega, siis järgneb karistus."
Veeliks on kindel, et teistele kurja soovijad ja tegijad tema juurde ei tule. Ei julge tulla ka biovampiirid, sest kes see julgeb tunnistada, et ta ei ole suuteline mujalt kui teiselt inimeselt energiat ammutama.
Väikese toa laest ripub alla püramiid, mille ümber väänleb lopsakas toataim. Töölaual on energia mõõtmiseks ja laadimiseks vajalikud esemed, pühakute pildid. Kasutamisest kulunud kaustikusse on joonistatud tema enda süsteemi järgi tabelid. Nende põhjal ütleb pendel, kui suur on näiteks inimese sensitiivsus, kas tema armastuse tee on lahti, kuidas on lood maast, loodusest ja kosmosest energia saamisega.
Saatuslik naine
Armastuse energiat peab Veeliks väga tähtsaks. Viis aastat tagasi tuli tema ellu Veronika. "Kui kahekesi ollakse, on kergem. Pole tähtis, kui suur on vanusevahe, tähtis on teineteisest hoolimine, toetamine."
Kaks naist on Veeliksile isegi abieluettepaneku teinud. Kuid hoolimata nõrkusest ilusate naiste vastu on ta seisukohal, et mees peab naise kätt paluma, mitte vastupidi. Et noil naistel oli abieluettepanekut tehes kasusaamine silmas, ei jäänud elukogenud mehel märkamata. Veronikaga oli aga teisiti. Saatuse eest ei pääse. Mehe elu pikendamiseks on vaja vagurat südant, armastavat ja hella naist. "Olime üle-eelmises elus koos. Tema oli mõisaproua ja mina tallipoiss. Mingi tulekahju oli, mistõttu Veronika kardab selles elus tuld," heidab Veeliks pisut valgust oma eraelule.
20 aastat taimetoitlane
24. veebruaril tähistab Veeliks Jalakas koos vabariigiga sünnipäeva. Sel aastal keeras ette 80. aastanumber. Kakskümmend aastat tagasi otsustas Veeliks näidata Laekvere prisketele maanaistele, et suudab ka lihata hakkama saada, ja hakkas taimetoitlaseks. "Kümme aastat tagasi lisasin menüüsse siiski kala, mille peale taimetoitlased hirmsasti pahandasid," pajatab ta. Hommikusörk kuulub lahutamatu osana tema igapäevaellu.
Et talupidaja pojast saab üle Eesti kuulus pendlimees, kes annab nõu tähtsatele ja tarkadele meestele, upitab jalule pankrotis firmasid ning saab tänu oma võimetele käia nii Ameerikas kui ka Hiinas, seda poleks keegi 80 aastat tagasi osanud Lääne-Virumaal Roela vallas arvata. Ema ja isa pidasid talu ja mõistetavalt pidi kahest pojast vanim Veeliks kaela kandma hakates talutöödele käed külge lööma. Kui poisil oli aeg kooliteed käima hakata, sõdis ta kõigest väest sellele vastu.
"Tammiku algkoolis hakkas aga nii meeldima, et olin seal parimaid õpilasi ega raatsinud päevagi puududa," meenutab Veeliks oma noorusaega. Meelde on jäänud seegi, et oma voodis ei tahtnud ta väiksena sugugi magada. Tihti leidis ema poja magamas höövelpingil laastude seest, padi pea all ja tekk kaisus.
"Ema hurjutas, et poiss, sa jääd nii öösel ringi hulkudes kuutõbiseks. Ju ma siis tundsin, et ase polnud õiges kohas. Alles aastaid hiljem mõistsin, et voodi oli veesoonte ristumiskohal. Isa jättiski oma tervise, kuna magas veesoonte ristumiskohal."
Vangla ja poliitiline abielu
Veeliks õppis siis juba Rakvere keskkooli viimases klassis, kui punaväed Eesti uuesti enda kätte vallutasid. Komsorgi elu püüdsid eestimeelsed koolipoisid kibedaks teha, kuid viimane viis ähvarduskirjad julgeolekusse. Kuigi Veeliks pages ohu eest Tallinnasse ja hakkas õppima teises koolis, sai ta pealinnas redutada vaid paar kuud. Pagari tänava ülekuulamisi ning Patareis veedetud nelja ja poolt aastat mäletab ta hästi. Mehe häälde sigineb kibedust, kui ta meenutab prokuröri nõudmist mõista talle kümme aastat vangistust.
"Sain õiguse viimasele sõnale. Ütlesin, et kui suuradmiral Karl Dönitzile mõisteti sõjakurjategijana Nürnbergis kümme aastat vangistust, siis kas mina, koolipoiss, olen temaga samaväärne kurjategija? Minu meelest oli neli ja pool kuud ülekuulamisi juba piisav karistus," pajatab Veeliks. Kohus näitas üles leebust - noormehele mõisteti kaheksa aastat vangistust, millele lisandus viis aastat sundasumist. Möödunut meenutades tunnistab Veeliks, et võrreldes teiste kambris olijatega oli temal väike karistus. Tavaline oli ju 25 + 5 või 15 + 5 aastat. Vangis istus ta ära neli ja pool aastat. Vabanedes töötas Veeliks ehitustöölisena ja käis aeg-ajalt ka Roelasse jäänud venda ja vanemaid vaatamas. Seal jäi talle silma nägus piiga. Neida oli kohalikus koolis õpetaja ja see, kuidas noortest abielupaar sai, paneb Veeliksi muhelema.
"Meil oli poliitiline abielu," meenutab mees naerdes. "Neida valiti rajooni saadikuks, tema klassivennad tegid karjääri parteikomitees. Kui ma rääkisin, et olen vangis olnud, oli ta ehmunud ja tahtis saadikuaust loobuda. Kuidas seda aga teha? Mõtlesin öö otsa ja ütlesin talle, et vaid minu must nimi suudaks sind päästa. Neida võttis mu nime vastu ja kuigi teda abiellumise eest kõvasti noomiti, sai ta saadikutööst lahti."
Esimene tööriist - abielusõrmus
Pendli juurde jõudis Veeliks paarkümmend aastat tagasi. Naine kurtis tihti peavalu ja halba enesetunnet. Neid, kes siis veesoontest ja halvast energiast kõvasti julgesid rääkida, oli rohkem piiri taga. Kui naine ja tütar Tallinnas käies juhtusid Soome televisioonist kuulma ja nägema, et veesooni saab mõõta ja et eestlased on ikka nõiarahvas olnud, otsustas Veeliks ka oma elamise üle mõõta. Võttis sõrmest kuldse abielusõrmuse, riputas niidi otsa ja sest saati on pendel talle küsimustele vastuseid öelnud. Ka sellele küsimusele, miks naine end halvasti tundis.
Teadmistehimu viis meest kokku Viljo Viljasooga, kes teatas, et Veeliksile polevat enam õpetust vajagi, endal nii võimas energia abiks. Teadmisi on mõistagi aastatega juurde tulnud. Neid on ta jaganud intuitiivteaduste koolis paljudele. Oma õpilastele on ta rõhutanud, et kui kõrgemalt poolt pendliga töötamiseks luba ei anta, toob sellele vastuhakk kaasa karistuse.
"Tuli mu juurde mees, kes tahtis, et teda aitaksin. Kuid luba ma selleks ei saanud. Andsin ta soovile siiski järele. Mees lahkus, mina jäin diivanile istuma ja vajusin nagu transsi. Ärkasin öösel, ümberringi oli must tuba - must energia oli tuppa jäänud. Haarasin piibli ja kargasin õue, küll ma nägin pärast vaeva, et tuba puhtaks saada," pajatab pendlimees.
Kui külaline uksel hüvasti jätab, soovib Veeliks talle alati edu, õnne ja armastust. Eriti rõhutab ta viimast - armastuseta poleks ju elu, lähedust ja tuge.
