«Kas ma teeksin abordi?», «Kas maksta see parkides hallile Volkswagenile tõmmatud kriim ikkagi kinni?», «Kui ma leiaksin Viru keskuses rahakoti, kas ma üritaksin selle omanikku leida?», «Kas peaksin emale rääkima, et ma käin väljas vene noormehega?»...

Mul on siiani meeles, kuidas mu ema skandaali tegi, kui teatasin talle, et ma tahan oma vasakusse kõrva augu teha. „Kõrvarõngaid kannavad sõltlased! Sa kavatsed narkariks hakata või?“ ägestus mu ema, kes – olgu rõhutatud – pole kunagi olnud märkimisväärselt konservatiivne ega usklik inimene.

Skeptikud võivad väita, et Viljandi on depressiivne Eesti väikelinn, kuhu peale igasuvise pärimusmuusikafestivali põhjust minna polegi.

See pole mulle esimene kord juustest kirjutada: vanemaks saades näen karvadega seonduvat paljuski teise pilguga. On põhjuseks mu (mõõdukas) juuksekaotus? Võimalik. Eelmisel nädalal Peterburis kohvikuterrassil istudes tuli teema igatahes jälle jutuks, kuigi seekord mitte minu süül.

Mida me teame Islandist? Julge väikeriik, kes esimesena maailmas 1991. aastal meie iseseisvust tunnustas. Erilisi esikohti on tal veelgi: ÜRO inimarenguindeks 2007. a – esimene, erinevad õnneindeksid – esimene, oodatav eluiga keskmiselt üle 80 aasta – taas üle ilma parimaid. 340 000 elanikuga ja maailma kõige põhjapoolsema pealinnaga iseseisev riik kaugel Atlandi ookeani ja vulkaanide meelevallas. Sellises külmas, pimedas ja isoleerituses võib ennast surnuks juua, kommenteeris üks tuttav imestunult. Kuid mis on islandlaste pika ja ilusa elu tegelik saladus?

Meie kolumnist Justin Petrone viib kaugelt külla tulnud sõbrad kujuteldavale ringsõidule mööda Eesti põnevamaid paiku.

Usun, et on teisigi, kes samamoodi tunnevad. Selle aasta suvi on päris omamoodi: kui sina Malaisiasse sõita ei saa, tuleb Malaisia sinu juurde. Miks just Malaisia? Troopiline Tallinn... ja viimati kogesin mina selliseid temperatuure ja vihmavalinguid Melakas.

Tänapäeval on raske leida midagi silmakirjalikumat kui inimeste suhtumine unelusega seonduvasse. Ma räägin unistustest ja unenägudest.

«Vabandust, João. Ma ei taha seda. Kas ma pole sulle öelnud, et ma ei söö banaanijogurtit?»

On irooniline, et absoluutse jalgpalli frigiidina sattusin just maailmameistrivõistluste ajaks Portugali.

Riigi puhul, kus on üldlevinud arvamus, et „Eestis on palju rohkem naisi kui mehi“, on see päris intrigeeriv.

Tõelise jalkafänni altar on televiisor, tema nektariks on õlu ja lemmikjalgpallurid on mitte vähem kui iidolid. Kuidas saada hakkama jalgpallihullust elukaaslasega?

Kui mul palutaks nimetada kõige populaarsem ja tuntum sõna eesti keeles, oleks see kindlasti „tere“. Lihtne ja lühike, aga tähendab palju. Tal on oluline roll. Rohkem kui pelk tervitusvokaabel, on sellest saanud Eesti kaubamärk. Mõelge vaid õige naeratusega öeldud „tere-tere-tereeee“ mõjule...

Üks meeste vallatumaid fantaasiaid, nagu näitavad uuringud, on seksida lesbipaariga. Mitte nende lesbidega, kes näevad välja nagu mehed. Ja kui võimalik, siis sellistega, kes ei ole päris 100% homoseksuaalsed, vaid keda erutab ka meessoost partner. Ma ei ole eriline pornofilmide fänn, aga olen tähele pannud, kuivõrd on see tööstus selle nähtuse uurimisele pühendunud. Lausa nii väga, et sellest on saanud meeste seksuaalsusega seostuv klišee, õlleklaasitagune nali.

Eestlaste lemmikküsimus on üldtuntud. Unustamatu „Mille pagana pärast sa siin riigis elad?“. Lisandub enamasti - eriti naiste puhul – veel ka järgmine küsimus: „Kuidas sa suudad seda ilma taluda?“ Mehed on konkreetsemad: „Jajaa, tean-tean... Ütle välja, jäid Eestisse lihtsalt meie tüdrukute pärast!“

„Emme, kuidas see on, et mõned asjad elavad päriselt ja mõned jälle mängult?“, küsis tütretirts nagu möödaminnes ukseavasse ilmudes. Igaühel on hing, see teebki nad elavaks, vastan pärast lühikest mõttepausi.